Ei jäänud muud üle, kui olla realist ja vaadata probleemidele otsa sellisena, nagu nad on ja võtta nad lihtsalt omaks.

Just siis, kui ma olin mureliku näoga pingi vastu surutud ja valmis pisara väljastama, kõlas armsalt naljakalt lapselik kommentaar, mille peale ei mina ega paljud muud vaatajad ei pidanud vajalikuks naeratust (vahel ka kõlavat naeru) tagasi……

Kõik olid omamoodi eriliselt head ja halvad. Geniaalsed ja lollilt nõrgad. Lõpuni ausad ja valelikud ja segaduses enda sees.

(Ma ei mäleta, sest mul oli tol hetkel nii palju toredaid emotsioone läbielatust) Ent igal juhul on ''ICE'' mõtlemapanev ja asjakohane.

Nagu iga kaasagne kunst, jättis mind selle tundega, et ei tea isegi, mida küsida, kui ainult et ''aga miks?''

Võib-olla peale igakülgset ülistust ta poleks suutnud leppida poisi tavalise armastusega ja kõik olekski lõppenud mitte vähem kurvalt, kui lõppes.

Tekkimis- ja arenemisteooriad on alati huvitavad.

Maitsekas. Väljendusrikas. Silm puhkas ja nautis. Kõrv nautis ka.

Mida halvem – seda parem.

Arendab kreatiivset mõtlemist ja jätab oma fantaasiale ruumi.

Ma nautisin värsket sidruni lõhna ja armsaid naeratusi.