Lavastus: Päästame ema
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 50 minutit
Esietenduse kuupäev: 17. jaanuar
Külastuse kuupäev: 19. jaanuar

 

Lavastus rääkis loo rändavast tüdrukust. Tema ema oli oma töö ja tehnoloogia küüsis “Sinise” (negatiivsuse) poolt vangi võetud, ning tüdruk pidi ta päästma. Reisides sattus tüdruk nii kõrbesse kui ka kalapüügivõrku, mägedesse ja lumemehe-naise koopasse dinosauruse skeleti sisse… kuid reisipaikade suurejoonelisusele vaatamata ei olnud seiklus kaasahaarav. Minu jaoks. Lapsed vaatasid küll säravate silmadega.

Kui mina seda teadlikus lapseeas oleksin vaadanud, tõenäoliselt oleks see mulle veel vähem meeldinud. Ma arvan, et ma oleksin lihtsalt magama jäänud. Seekord pidin siiski mõtlema ka seepeale, mida kirjutada oma kogemusest. Mida kirjutada, kui juba jõudiski kätte see juhus, kui on nii igav, et isegi mina ei oska huvitavaks mõtestada. (Ma peaksin oma ootused üldse ära kaotama)

Meeldisid väga kunstilised lahendused. Kapist sai hetkega suur aed, kohvrist lõputu kõrb… Imeilusa sinise liblikana töötas kikilips. Tagataustal võis jälgida projektorist lastavat lisafilmi, kus nukk oli lõnga küljes rippuvalt iseseisvalt liikumisvõimekaks tehtud. Kõndis seal tiigi ääres, kus oligi päris elusat parti vees filmitud. Ma väga hindan selle mõte arendamist (eriti lapseeast alustades), et lihtsate ja odavate vahenditega saab imeliselt ennast väljendada ja kunsti teha. Ei ole vaja maksimaalseid keerukaid uustehnoloogiaid. Käeulatuses vedelevate äraviskamist ootavate karpide ja kilekottidega saab suurepäraselt hakkama, pealegi arendab kreatiivset mõtlemist ja jätab oma fantaasiale ruumi.

Eriti meeldis, kui algas lumetorm, (seda imiteeris suur kile, mis ulatus üle terve lae, hakkas seal ventilaatorite käes suurelt lainetama). Ja algas üldse sellest, et tagumine kardin kukkus kõmakaga põrandale, nii et igasugune uni läks korraks ära.

Ja samas, liiga igav ka ei olnud, midagi ka peale mu mõttetööst hoidis mind üleval. Publikuga suhtlus oli olemas, lapsed reageerisid. Veel ma lootsin, et tüdruk abiellub meremehega, kes ta päästis, aga siis ma sain aru, et meremees on liiga vana ja tüdruk on ju alaealine.

Suur boonuspunkt selle eest, et ma sain meelde tuletada värvinimetusi, mis mind igapäevaselt muidu eriti ei huvita. Nii et võib vabalt arvestada lavastust kui harivat. Oma lapse viiksin vaatama.

 

Foto allikas: Rakvere Teater