Lavastus: ICE
Lavastaja: Essi Räisänen
Teater: Von Krahl
Kestus: 1 tundi 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 26. jaanuar
Külastuse kuupäev: 30. jaanuar
Alustuseks mu tuju tõusis juba sisenemist ootavas järjekorras, kui piletikontrollija kõiki maksimaalse sõbralikkusega kohtles. Seisin ja ootasin lugedes etenduse brošüür-raamatukest, mida sai soetada tasuta (aitäh). Sisenedes ja sobivat kohta otsides ma sain tugeva ja siira kallistuse mehelt valges (üks näitlejatest). Ta kallistas kõiki ja väljendas tänu, et me kõik olime sinna kogunenud.
Tegevus toimus sektantlikul kogunemisel ‘’Vladimir Sorokini raamatu “Jää” lugemisring’’. Mul on väga hea meel, et ma leidsin hea raamatusoovitaja erineva teatri näol. Nad rääkisid universumi armastusest ja ühtekuuluvusest hingelisel tasemel. Ma loodan, et nad uskusid seda, mida rääkisid (mitte ilmtingimata kõike sõnasõnalt), sest mina jäin neid uskuma.
On olnud asju, mida ma olen märganud etendustel kordumas erinevates vormides, seekord tuli aga sisse miskit, millele võin “nähtud” linnukese lõpuks panna. Nimelt nägin esimest korda laval elusa inimese keha aadamaülikonnas. See sama mees, kes enne etenduse algust kõiki kallistas, oli järsku paljas. Meie ees ta kallistas (oli sümboolne millelegi enam vägivaldsele) noort naist, kes oligi varsti uus lugemisringi liige. Seda jälgides jäin mina korraks mõttesse, et mina ei ole veel üldse piisavalt universumitasemel armastama õppinud, sest kui see mees oleks etenduse eel mind paljana kallistama suundunud, ma pole kindel, et oleksin seda mõistvalt suutnud vastu võtta.
Mulle tundus, et nad tunnevad end täiesti vabalt ja avatult üksteise vastu ja see tegi vaatamise väga meeldivaks. Eriti läheduse stseene jälgides ühegi halva mõtteta, lihtsalt imetledes, kui armsad nad on.
Etenduse jooksul küsiti publikult küsimusi, selliseid nagu näiteks: “Kuidas on maailmas praegu elada?”, “Mis on lootus?” ja midagi sarnast vist veel. Ma armastan publiku kaasamist, sest see paneb nii palju rohkem kaasa mõtlema ja läbi elama. Küsitleti kahjuks enamasti inimesi, kes istusid ees. Aga sel ajal, kui ma aeglaselt lootust kaotasin, et keegi minu juurde mikrofoniga tuleb, tuli minu juurde hoopis näitleja ilma mikrofonita ja pakkus mulle minna ja katsuda jäätükki, mis rippus laest keset lava. (Ja nagu hiljem selgus, jää sees oli väike pomm. Aga õnneks see selgus palju hiljem sellest, kui ma seda katsusin). Jää oli täitsa ehtne ja mõnus, värskendav. Käega katsudes tundus vesi (sulanud jää) väga mõnus. Ujuks.
Veel üks lemmikhetk publiku kaasamisest oli, kui ma suundusin tagasi oma kohale peale jää katsumist, ja ühelt härralt oli küsitud miskit seoses lootusega. Ta seletas lahti oma seisukoha elavalt ja ilusalt (põhimõte oli vist lastes. Ma ei mäleta, sest mul oli tol hetkel nii palju toredaid emotsioone läbielatust) AGA armsaim moment oli siis, kui selle härra jutule plaksutati terve saaliga.
Ei saa mainimata jätta, et see oli esimene etendus, kus oli ka tuttav nägu sees. Midagi erilist see kogemusele tegelikult ei andnud. Kui mulle oleks vähem meeldinud, oleks ma tõenäoliselt natuke pettunud ja küsimärgi alla seadnud oma projektialgatajate kvaliteedi. Aga siiani on kõik superluks.
Üks lemmikhetki lavastusest oli, kui Henrik (ma ei mäleta tegelase nime) hakkas esitama “liigseid” küsimusi. Et, mis saab nendest, kes ei vasta kriteeriumitele, et (sekti) klubisse astuda.. Et mis siis teiste universumi armastusest saab.. kui ei ole siniseid silmi ja valgeid juukseid. Liigse uudishimu tagajärjel sai ta surma.
Ma arvan, et seda lavastust vaadates võimalikult suurema elamuse saab avatud mõttemaailmaga inimene, võimega kaalutleda ja endamisi arutleda nähtu üle. Kui seda vaadata ja mõista literaalselt, on vist keerulisem leida midagi kasulikku. Ent igal juhul on ”ICE” mõtlemapanev ja asjakohane.
Foto allikas: Herkko Labi