Üritus: Odööride öö
Korraldaja: Sume Hara
Teater: Kanuti Gildi Saal
Kestus: 4 tundi
Esietenduse kuupäev: 27. jaanuar
Külastuse kuupäev: 27. jaanuar
Tagasihoidlikule ja muidu sotsialiseerumist võõraste inimestega mittearmastavale inimesele üksinda minna ei soovitaks. Kuid samas ma ei ütleks, et ma oleks end ebamugavalt tundnud. Alguses ma olin natuke enda- ja ruumivahelises seoses eksinud. Aga ma lasin oma keha ja meeli kanda vibratsioonide lainel; ja ma tundsin oma südamelöökide ühtsust muusikarütmiga; ja ma nägin inimesi liikumas samal lainel ja ma t u n d s i n.
Ma sain end tunda selle sama väikse süütu tüdrukuna (millest ma eelmises postituses kirjutasin) eksinud lustlikult lärmakas undergroundi maailmas. Ma mõistsin, et tulles koos kellegagi ma oleks tajunud toimuvat hoopis teistmoodi. Nüüd mul ei olnud võimalust varjata end naljatlevatesse kommentaaridesse või leida muid võimalusi oma tõeliste tunnete varjamiseks. See olin mina ja kõik, mis toimus ümber. Kõik koos oli üks terviklik teos ja mina olin selle sees.
Performance’id olid nauditavad, kuid millestki jäi puudu. Osati need nägid välja nagu keskpärane parfüümireklaam. Mulle tundus, et esinejad olid vahel kinni selle mõttega, et nad esinevad, samas nad naeratasid üksteisele ja tundsid end vabalt. Seda oli ilus jälgida, aga millestki jäi puudu.
Kui proovida lahti seletada toimuvat: see oli õhtu täis tundeid. Lõhnad tõesti mõjutasid suurelt mu meeli. Hajutatud valgus. Üsna lühikesed aga intensiivsed, tantsulised ja tundlikud etteasted, mis nagu iga kaasagne kunst jättis mind selle tundega, et ei tea isegi, mida küsida, kui ainult et ”aga miks?”.
Foto allikas: Häppening