Lavastus: Öö lõpp
Lavastaja: Rainer Sarnet
Teater: Vaba lava
Kestus: 1 tundi 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 24. jaanuar
Külastuse kuupäev: 31. jaanuar
Kui teatrisaali sisenedes ümbritseb mind mu lemmikvärvi valgus, ma hakkan lootma, et lavastusel on ka enam seoseid minuga isiklikult. Ei pruugi, sest juba see seab liigseid ootuseid (jälle nad tulid), mis automaatselt valmistab pettumuseks. Minus on siiani täiesti vastandlikud muljed nähtust. Head ja halvad.
Üsna tavaline lugu ebatavalisest armastusest igasuguste psühholoogiliste keerdkäikudega. Natuke huvitav, aga natuke ettearvatav ka. Võib-olla ma olin natuke väsinud ja ei viitsinud ise süveneda; võibolla olin mõjutatud ja siiani mõttes viimastest etendustest, mis talletusid mu mõtteis otsese kõnetuse või otstarbeka mõtte poolest. Aga siis ma juhuslikult meenutasin oma umbes 3-kuu-taguseid mõtteid ja korraga hakkas väga huvitav, sest tollal ma ei osanud sellisest tööst isegi unistada.
Natuke kurvaks tegid mind kleidid. Need oleksid andnud lavastusele nii palju rohkem ja seepärast kunstilise terviku pilt ei olnud lõpuni rahuldav. Mitte, et nad oleksid pidanud olema suurejoonelised, ei. Lihtsalt kui nad oleksid seljas täpselt parajalt istunud, oleksid kõik liigutused esteetiliselt palju nauditavamad.
Mulle väga meeldis heli ja valgus ja atmosfäär üldiselt oli sissetõmbav. Hõreda tossu sees, teravalt dramaatilise heli saatel järsud väljailmumised, ebaloomulikult värisevad käed ja liialdatult elegantsed kehahoiakud moodustasid mõjuka kompositsiooni. Ma hindan kõrgelt ja mäletan siiani “isa” väljailmumist (lõpuks ometi on tegelane, kes ei pea vajalikuks häält tõsta, tegutseb vaikselt, milleks liigne tähelepanu); ja ema ahastavat, kuid lootusrikast pilku Georg’ile. See oli sügavalt ja kurvalt ilus. Täiesti külmaks lugu ise mind ka kindlasti ei jätnud, sest ma märkasin tihti, et kulmud on kortsus.
Tegelane ema tundus olenavat natuke skisofreeniline, aga oma loomu poolest tugev ja elegantne naine. Meeleheitel, oma kuritegudest vaevatuna ta siiski püüdis oma hinge päästa. Ma usun, et ta püüdlused olid siirad ja tegelikult heatahtlikud… ma hakkasin uskuma. Tegelane Maria tahtis näida naiivne, aga temalgi oli olemas seesmine terasvarb. Tegelased olid kõik omamoodi erilised ja head ja halvad. Geniaalsed ja lollilt nõrgad. Lõpuni ausad ja valelikud ja segaduses enda sees.
Mulle jäi märkamatuks põhjus, miks Georg tahtis esialgselt teada mürgitamistest. Sest ma ütleks, et Georg on igasuguse sureliku nõrkuse sööja.. ja seda selleks, et sööta täis ja varjata enda hirme ja sisemisi lahkhelisid. Kas ta üldse tundis end tegelikult halvasti? Sest moraalid enam ei rääkinud ja millised moraalid üldse olema peaksid.. sest tegelikult ta oli ka ema vastu algusest aus. Mulle meeldis stseen, kus ma hakkasin nägema, kuidas ema kasutab ära Georgi nõrkusest põhjustatud avatust ja lõhub kooriku lõpuni, teadmata, kui kurvalt see võib lõppeda. Ja kui minna ettepoole, mulle tundub, et Georgi eesmärk oli lõhkuda ema koorik, sest ema enam ei suutnud varjata oma allakäiku ja tundus kui kerge saak. Vist nad siis tundsid üksteist olevat samal tasemel. See pani mind hetkeks pingsalt mõtlema nooruse väärtustamisest ja ebavajalikust ilu leidmisest haiges ja surevas.
Foto allikas: Gabriela Liivamägi/Vaba lava