Lavastus: Kas kalad magavad?
Lavastaja: Aare Toikka
Teater: VAT Teater
Kestus: 1 tund 5 minutit
Esietenduse kuupäev: 30. jaanuar
Külastuse kuupäev: 1. veebruar
Ma juba tunnen, kuidas ma varsti lõpetan eelarvamuste omamist. Saali sisenedes ma leidsin, et koha valikul peab olema uus kindel kriteerium: kõrvalkohad peavad olema vabad (seal olid väiksed pehmed padjad), et kui käest läheb ja hakkan täiesti ära vajuma, saan pikali heita ja hiljem arvustuses lihtsalt “tunnetest” rääkida.. (naljaga pooleks, aga tegelikult sellised mõtted ikka tekivad vahel)
Valgus- ja heliefekte mingeid nagu oli, aga see polnud üldse tähtis. Väga kiiresti ma tajusin, kuidas ma armun etendusse. Näitemäng oli loomulik ja elav, emotsionaalne, väljendusrikas… Selline, et kui sa päriselt ka oled väga elevil, ja räägid oma parimale sõbrale sellest, millest sa elevil oled. Ehk siis siiras ka. Paaril momendil mulle isegi tundus, et mul oli näitlejaga silmside ja (muidugi pole välistatud, et ta vaatas paar cm kõrvale või kõrgemale või lihtsalt kaugusesse, aga) see tegi momendi eriliseks. Ma tundsin maksimaalselt oma kohalolekut ja näitleja (teda oli üks terve etenduse jooksul) kohalolekut ja ma ei suutnud teha muud kui naeratada ja imetleda hetke. Ma olen kindel, et tundsin, kuidas mu silmad särasid.
Näidend ise on kirjutatud peaaegu et geniaalselt. Nagu ma nüüd tean, on selle autor Jens Raschke saanud palju tunnustust keerukate ning õrnade teemade humoorika, kuid samas tundliku käsitlemise eest. Just siis, kui ma olin mureliku näoga pingi vastu surutud ja valmis pisara väljastama, kõlas armsalt naljakalt lapselik kommentaar, mille peale ei mina ega paljud muud vaatajad ei pidanud vajalikuks naeratust (vahel ka kõlavat naeru) tagasi hoida.
Väga liigutav ja tabav. Väljendus oli nii mõnus, et ma kujutasin ka lahtiste silmadega ette täpset vaatepilti sellest, mida ta parasjagu kirjeldas. Mängis mu empaatiaga. Mõelge ise, kui teie väiksem vend valmistuks surema ja paluks teid, kui kõige armsamat ja lähedasemat, temaga tema enda matuseid mängida. Ja küsitleks, kuidas kõik läheb. Ja siis paluks, et kirst oleks valge, et kõik külalised saaksid sinna midagi peale joonistada.
Ei taha ju mõelda. Ja tegelikult etenduse kava lugedes mul tekkis pinge ka teema pärast. Mulle üldse ei meeldi vähist mõelda. Ent see on nii tihti esinev probleem. Lihtsalt hirmud, ja siis ma püüan igat mõttelist kokkupuudet vältida. Aga näidendi humoorikas pool aitas leida tasakaalu (võttis ära minult rolli peituda naljade taha) ja lubada ennast täiesti läbiimmutada küsimustega, millest ma muidu kaarega mööduksin. Ja näiteks selle sama stseeni ajal, kui poiss unistas valgest kirstust, mina istusin rõõmsa näoga ja mõtlesin, et on ju tegelikult nii lahe mõte! Mina tahaksin ka valget kirstu, et inimesed maalida saaksid.. Ja üldse matused ei pea kurvad olema.
Pink ja seda ümbritsev purustatud puukoorte kiht ja tüdruku seljakott ja selle sisu täitsid imeliselt mitmekülgselt kõik vajaliku lavakujunduse rolli.
Ainuke negatiivne punkt oli: “Ma vihkan vildikatega sodimisel tekkivat heli”, aga see poleks meelde tulnud, kui ma poleks seda märkmikusse vaatamise (piinlemise) ajal kirjutanud.
Ja siis veel – kui olidki matused käes, ja kirst sai maalitud, hakkas sadama vihma. Selle hetke venivus ja fookus näoilmele ja oma näoilme samastumist fookuses olevaga… Ja siis ma lasin end vabaks ja avasin oma pisarnäärme. See oli nii hea, sest peaaegu terve etenduse vältel oli kiusatus, mis ei saanud lõpule viidud ja nüüd lõpuks sai. Minuti pärast ma kuulsin nuuksumist üle terve saali.
Ahja! Mu Superpitsapoiss on varsti valmimas! Aitäh!
Foto allikas: Siim Vahur