Lavastus: Hipide revolutsioon
Lavastaja: Juri Kvjatkovski
Teater: Ugala Teater
Kestus: 3 tundi
Esietenduse kuupäev: 3. veebruar
Külastuse kuupäev: 6. veebruar
Ma olen hakanud lugema etenduste kavasid ja muudki moodi tarbima informatsiooni nähtust, mis vahel ei tööta üldse arvustuse kasuks, küll aga mu subjektiivsele kriitikavõimekusele.
Leidsin endale uue lemmiku koostisosa – laest kukkuvad esemed. Tegin juba kindlaks, et mõnikord päästab situatsiooni ainult uus huvitav salapärane väljailmumine. Kui aga tegelasi enam pole, on palju ruumi laest alla lennutada midagi. Väga efektne ja tabav ja ilus. Lavaline paigutus oli silmale lihtne ja täpselt piisavalt ajalise atmosfääri edasi andev. Ma kahjuks ei suutnud tunda seda kirjeldamatut nostalgiat, millest elukogenenumad inimesed pisar silmis räägivad, ja seda ei saa ju pahaks ka panna, sest mind lihtsalt ei olnud seal tollal.
Esimeses vaatuses ma tundsin puudust emotsioonist. Vabade, armastavatena nad püüdlesid suurte eesmärkide poole, mille seadsid endale ainete mõju all olles. Põhilisteks tegelasteks olid hipid ja nende vastased – süsteemi pooldajad ehk miilitsad, vaimuarstid, vanemad. Põhiliselt stseenid jagunesid kolmeks – vahel oli palju juttu, mida pingutasin kõik ära kuulata ja omastada; olid muusikalised vahepalad (väga meeldivad, ma kõikusin ja ilma hääleta ma laulsin kaasa lihtsalt avades suud); isiklikult lemmikuks osutusid tüli/probleemilahendamist käsitlevad (sümboliseerivad) episoodid. Näiteks kui hipi punases maadlemistrikoos oli järsku miilitsamehega boksiringis. Või kui teise hipi vanemad sõitsid laval jalgratastega ringi, ühel vanematest külmkapp tagaistmel.
Vaieldamatult parim tegelase kostüüm + idee + kasutus = silm. (Ma pole maksimaalselt kindel, aga minu jaoks sümboliseeris see KGB tegevust) Tema kurjaenne.
Lavastuse idee teoks tegemine ja ülesehituse viis, stseenide variatsioon ja värvikus oli harmooniline. Mitu korda valitses laval professionaalne kaos, mis muutis jälgimise elavamaks peale pikemat segaselt filosoofilist maailmaparandamis-mõtisklust. Vahepeal mulle tundus, et humooriline ja käitumuslik lahendus ei olnud lõpuni viidud või lihtsalt tunnetatud.
Peale väikseid sirutusi ja venitusi oli teine vaatus kergemalt vastu võetav. Nüüd oli käes pohmakas. Nüüd ei jäänud muud üle, kui olla realist ja vaadata probleemidele otsa sellisena, nagu nad on ja võtta nad lihtsalt omaks. Armsa satiiriga nägime, kuidas vaba ja armastav sõpruskond lagunes laiali – kes õnnetult abiellus, kes läks hullumajas hulluks. Üks jäi rasedaks ja nagu juba perekonnas on põlvest-põlve kombeks olnud, valmistus last kasvatama üksikemana, oma ema ja vanaema ja vanavanaema abiga muidugi. Üks püüdis veel tõmmata viimaseid kordi kaiffi, kuid kord ärgates ja toibudes jõudis temalegi kohale. Need kaks viimast pääsesid õnnelikult, õnnetusest õppust saanud nad mõistsid ja suunasid oma vabaduse ja armastuse õigele teele – teineteise vastu.
Foto allikas: Heigo Teder