Lavastus: Faust
Lavastaja: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Teater: Vanemuine
Kestus: 3 tundi
Esietenduse kuupäev: 3. veebruar
Külastuse kuupäev: 7. veebruar
Ma olen alati seda meelt olnud, et luulelised teosed on loetavad ja kuulatavad ainult originaalkeeles või kui väga vaja on, siis võib mõnda rahvusvahelisse keelde ka tõlkida, lihtsalt hariduse ja silmaringi avardamise kasuks. Seekord ma olin meelestatud täitsa positiivselt, kõik kõlas sujuvalt, vaatamata sellele, et vahel olid riimid nagu minul põhikoolis. See lihtsus lubas kuulamise ja jälgimise ajal märgata ja nautida ka muid peensusi, kui keelekasutus.
Mida teha, kui oled õppinud ja õppinud ja õppinud, jäädvustanud mällu kõik põhitõed ja teod, aga oma enda eluga hakkama ei saa? Faust, kõigi oma püüdluste juures oli elu mõtte ja isu puudusest piisavalt koormatud, et võttis otsuse lahendada olukord füüsiliselt keha- ja maaväliselt. Sõbrunes saatana kehastusega ja lubas vastastikust ärakasutamist.
Taaskord teeb Vanemuine minuga seda trikki, et paneb kaasa elama kellelegi tegelastest. Empaatiavõimet ta proovile ei pane ja justkui lubaks asjakulgu jälgides ratsionaalselt otsustada, kes peaks lõpus ’’võitma’’.
Mulle meeldis, kuidas kõik kurjuse käsilased (ka oma keha üle kontrolli mitte omavad) püüdsid näida ülbelt enesekindlad, et vahest hakkas neist endist isegi rohkem kahju kui tegelastest, kes olid alles hiljuti teinud teadliku valiku tulla tumedate võimete poolele.
(Tegelikult on praeguse seisuga päris väsitav vaadata moraalselt mõtlemapanevaid teoseid. Hakkan mõtlema ja ju midagi väga uut seisukohtade poolest ei saa omandatud, ja samas ma pole omaenda tõekspidamiste väljakujunemise lõplikkuses piisavalt kindel, et täiesti ignoreerida uusi võimalusi ja vaadata ainult otse.)
Faust ajas närvi maksimaalse omakasupüüdlikkuse üritusega ja samas samaväärselt tugeva otsutusvõimetuse ja nõrkusega ka siis, kui kõik võimalused tema ees olid. Ja üldse, kuidas saab nii teha, et kõik “head” tegelased (need, kellele võiks kaasa tunda) olid nii nõmedad ja igavad ja lollid, kui samal ajal ‘’halvad’’ tegelased olid nii värsked, naljakad ja kunstiliselt ka väga toredalt väljakukkunud. Sellise käsitluse juures ma ei saanud eirata mõtet meie inimlikust instintki-põhisest kirest, kusjuures mõte – see tundus täiesti positiivne, loomulik. Kurjuse ja headuse vaheline probleemi väljund oli neutraalne, mind julgustas edasi uskuma, et kõik on suhteline ja halb võib olla tegelikult hea & viceversa.
Ma ei tea, miks ja mida (kui üldse midagi) sümboliseerisid sidrunipuud, aga need kaks koos kõige muu liikuva kujundusega tervik nägi välja väga stiilipuhas. Valguse ja kujundite omavahelises mängus oli elu omaette.
Kõige suuremat emotsiooni tekitas kanakoib, mida nad maha pillasid ja siis vastu kappi viskasid. Kahju hakkas. Minu kätes oleks ta leidnud turvalisema paiga. Järeldus: teatrisse tuleb minna söönuna.
Foto allikas: Heikki Leis