Lavastus:  Põhjas
Lavastaja: Uku Uusberg
Teater: Linnateater
Kestus:  3 tundi ja 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 24. märts
Külastuse kuupäev: 24. aprill

 

Ma olen iga kord salaja natuke solvunud, kui mul esimeses reas ei õnnestu istuda. Eriti kui tundub hea lavastus.

Põrgulava avanes meie ees nii lähedal, nii pealetungivalt. Musta auguna tõmbas enda sisse. See oli lai ja sügav, mida oli imeline tunda. Pead tuli päriselt pöörata vahel, et näha mis toimub vasemas nurgas ja mis paremas. Justkui oleksingi seal, nende loodud maailmas.

Mu analüüsivõime kaob vahepeal ära kui ma olen näiteks liiga emotsionaalne ehk ka siis, kui olen vaimustuses. Tükk aega seal istudes ma olin kindel, et see ongi kelder ja need torud ongi seal päris torud. Ja polegi kindel siiamaani, kas siis ei ole? Oli väga ilus. Nii imeliselt ehtsalt räpane.

Ajalehtedes ja raadios ma olen juba rääkinud päris detailselt oma elust, aga üks suur asi, millest ma pole rääkinud on Euroopa Vabatahtlik Teenistus, mis toimus mul Rumeenias ja kestis pool aastat. See oli imeline kogemus, ausalt, ma olen tohutult tänulik kõigile, keda seal kohtasin ja kõigele, mis minuga juhtus. Ent poleks ma ette kujutanudki, et keegi on sellest kunagi juba näidendi kirjutanud!! Muidugi piisavalt palju süngema versiooni tegelikult. Surmasid meil õnneks seal ei olnud, aga kõik muu… Ma siplesin neurootiliselt naeru kinni hoides, sest ma sain nii hästi aru.. ma tundsin nii palju. Paralleelid olid liiga selged. Pisarad on minu puhul paratamatus sellises olekus ja ma naudin seda.

Ma ei olnud intrigeeritud. Ma ei tundnud, et peaks olema pinge millegi huvitava ootuses. Ma keskendusin hetke, nautisin kulgemist. Iga stseen oli üks väärtuslik osa tervikust.   Kõige tihedamini miski paneb mind ootama, et mis edasi saab, et peab ju olema sel mingi mõte.. milleks see kõik?.. Siin aga sain olla lihtsalt päriselt kohal.

Kõik karakterid olid piisavalt äratuntavad ja piisavalt värsked. Andeka huumoriga, unikaalse rikkaliku iseloomuga (või huvitavat moodi ja siiski süvenemisväärselt täiesti iseloomutud loomad). Räpases keldris elav allakäinud rahvas aga sugugi ei erinenud niiöelda ”tavalisest” inimesest. Moraalid ja ellusuhtumised üldiselt ei pruugi sellel ”normaalsel” vahel paremadki olla.

Märkmikusse kirjutasin, et see oli Eksistentsist ja selle mõistmisest. Nutan ja tahan aeglaselt vihma all jalutada. Keegi teab täpselt, milline inimene ma olen ja mida ma tegema pean ja kuidas üldse elu peaks olema elatud.. Ja siis ma sain aru, et ma pean selle näidendi läbi lugema ja võtsingi ette.

Mõtlen nüüd tagasi ja ei mõista, miks ma püsti ei tõusnud aplausi ajal. Paar inimest tõusid. Mäletan hästi oma kindlust istuma jäämises.