Lavastus: Noad kanade sees
Lavastaja: Johan Elm
Teater: EMTA lavakunstikool
Kestus: 1 tund ja 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 12. aprill
Külastuse kuupäev: 22. aprill
Ma ei teinud märkmikusse peaaegu ühtegi märget. On see hea või halb?
Kindlasti oli mul hea meel uue toimumispaiga üle. Etendus toimus Köismäe tornis, kuhu ma varem sattunud polnud. Kõndida mööda kitsast kividest künklikku keerdtreppi üles viis mu teise maailma. Laval seisis natuke midagi atmosfäärimääravat, kuid minule jäi terveks ajaks kõige rohkem meelde laud noaga, mis asus publiku esimesest reast nii kaugel, et suure huvi korral meie jalad (minu ja laua) puudutasid. Huvi aga oli kaheldav. See oli vist ainuke koht esimeses reas, mis vaba oli, ja mina kui laisk ja julge istun muidugi sinna. Laual oli suur nuga. Ma tunnen end võrdlemisi turvaliselt oma tööl (ma loodan, et haigekassa ikka töötab) ning ei andnud külmrelvale halba tähendust.
Andres Mähar jäi mulle meelde Vanemuise Faustist, mis mulle peaaegu üldse ei meeldinud, aga see meenus mulle alles hiljem. Enne, kui olin aru saanud, miks see nägu nii tuttav tundub, olin ma kindel, et see näitleja on üks parimaid, keda ma näinud olen ja nüüd ma selle arvamuse juurde jään ka. Ta tegelane oli igati vastik ja rõvedalt primitiivne. Nii väga vastik, et ma hakkasin nautima seda mängu, selle tõepära. Tegelase naine oli veetlev ja natuke naiivne, mis tegi teda veelgi armsamaks. ”Mul ei ole nime selle jaoks, mis mul peas on” momendid olid imelised. Kui ta nimetas asju ja püüdis mõelda, mida need asjad parasjagu teevad, mõtlesin ma kaasa, vahepeal olles üllatunult nõus, vahepeal pead kõigutades, umbes et ei ei, hoopis teisiti kõlaks paremini.
Kui ilmus välja veski mees, hakkas veidi kõhe. Külajuttude järgi oli ta oma naise ja lapse tapnud. Iseloom ja olek oli ka kahtlane, selline psühhopaatlik natuke. Istus laua taha ja ma tundsin, kui võimas see on. Ta oli minust maksimaalselt 2 meetri kaugusel. Ma jälgisin ta üsna rahulikku.. ja võibolla just sellega muret tekitavat nägu. Nuga säras meievahelisel alal. Ma tunsin end justkui seal samas veskis, kuskilt nurga tagant piilumas toimuvat.
Nägemisvälja välimus oli päris rahulik, väheste lisanditega. Neil oli aknalaual voodi, jahukotid veidi eemal; kui tegevus toimus veskis, toimus mäng laua läheduses, mis aitas mul aru saada, mis parasjagu toimub.
Etenduse vältel ma arvasin, et see on lihtsalt mingi tavaline tööpäev (mis tavaliselt tähendab halvemat hinnangut), mis saab määratud selle järgi, kuivõrd säravad mu silmad ja kui palju ma märkmikusse kirjutan. Muidugi meeldib mulle mugavus, mistõttu olen rahul, kui asi on lihtne; kui saab kirjutada etenduse ajal. Üks kolmest märksõnast, mis ma kirja sain see kord, oli ”savi haiseb?”. Ma ei tea ja ei mäleta, mis kontekstis see oli ja mida öelda mulle tahtis, aga ma hakkasin savi igatsema.
Foto allikas: interneti avarused (ehk siis google otsing)