Lavastus: Elav laip
Lavastaja: Kristo Viiding
Teater: Ugala Teater
Kestus: 2 tundi ja 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 21. aprill
Külastuse kuupäev: 25. aprill
See on sama, mis minna bändi kontserdile, varasemalt kuulnult vaid ühte nende lugu. Kui oled kuulnud vaid ühte lugu ja võtad vastu otsuse minna kontserdile, võib eeldada, et ühe loo põhjal on võimalik võtta vastu suurem otsus. Kuid miks mitte teha ka vahepealset uurimist, mis aitaks tekitada terviku, et kontsert saaks olema täisväärtuslik kogemus. Kas see on laiskus? Võibolla hoopis usalduse puudus oma enda vastuvõtmise oskuses ja lootus, et kontserti energiast saab kokku pusle äär (mida mina tihti tahan kokku panna esimesena, vaatamata sellele, et see võib olla keerulisem kui mõne värvika keskosa detaili paika seadmine)…
Luubi all on armukolmnurk – naine, tema ametlik mees ja naise sõber, kellega nad lapsepõlvest üksteist tegelikult armastavad. Mehest sai mustlastüdrukusse armunud alkohoolik, mis aitaski tal lavastada oma surm.
Mina suutsin kaasa tunda ainult ilusa hääle ja kurva näoga Fedjale. Teised karakterid ei näidanud, et oleksid leppinud oma nõrkustega ja võitlesid lõputult olematu eesmärgi nimel. Lõpuks Fedja valmistas ka natuke pettumust lähedasel põhjusel.
Tundub, et tegevus toimus tänapäeval (tegin selle oletuse Liisa koti sisu uurides, mis kõik maha kukkus ühel hetkel), kuid kõik muu oli väga ebamäärane. Kõneviis oli tänapäeva reaalsusest natuke varasem, kuid varasemast kindlasti tükk maad ees. Raamatut ma lugenud ei ole. Peale nähtut on raamat mul üks lugemislisti VIB’e (nagu VIP ainult et Very Important Book). Klassikalised raamatud meeldivad mulle rohkem kui klassikaline teater.
Ma ei oska selgelt seletada, mis mind häiris. Võibolla on see teadmine, et tekst on (suhteliselt) tuimalt pähe õpitud. Mulle meeldib jälgida inimesi, ka pingsaid olukordi.. aga mulle on oluline näha elusat energiat. Endale põhjustada liigvaljuhäälset vestlust ei meeldi, kuid jälgida käike ja otsida võimalikke lahendusi küll. Tihti kaeblen, et teatris karjutakse palju ja et see on üks asju, mida kannatan väga vähe. Ent päriselus kõrvaltvaatajana olen ma väga kohal, vahel jään veel ootama võimalust, et saaks vahele minna läbirääkimisi pidama nö. Ma ei tea, kuidas mõelda, kui etendus on igavam kui päriselu.
Jälgida oli lihtne. Esimene vaatus venis kuid mitte piinarikkalt. Toimusmispaika määras diivani asukoht laval ja valgus. Mustlased olid lahedad oma lauludega. Teine vaatus meeldis olululiselt rohkem tänu varjuteatristseenile ja kahe pingil istuva joodiku dialoogile (ma isegi naersin korraks vaikselt). Veel tahan mainida külalisnäitlejat Ruslan Trochynskyi’t, keda pidasin parimaks näitlejaks, aga tuli välja, et ta on laulja ja ansambli Svjata Vatra eestvedaja. (kuskil alguses ta pilk sai juhuslikult minu omaga kokku… – nii kujunevadki välja mu lemmiknäitlejad)
Miks suitsetamise kohta informeeritakse eelnevalt aga püssipaukude kohta mitte? Kas ei peaks ka olema reegel lubatud detsibellide või heli järskuse kohta? Kui ma oleks vana inimene, ma oleks juba ammu saanud südamerabanduse. Ja tegelikult mina oma haavatava psüühikaga praegu juba parem ei ole.
Foto allikas: Ugala Teater