Lavastus: Mees, kes teadis ussisõnu
Lavastaja: Saša Pepeljajev
Teater: Vanemuine
Kestus: 3 tundi ja 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 21. aprill
Külastuse kuupäev: 26. aprill
See oli imeline, aga oleks võinud olla parem. Üldse on Vanemuine mu silmis langenud. Minu silmis just seepärast, et olin alati parimal arvamusel Eesti vanimast teatrist. Mõtlesin, et kui on miskit, mis tõesti väärib külastamist, siis ei saa see ju olla miskit muud… Aga nüüd vahepeal tundub, et kuhu iganes, kasvõi maailma äärele aga mitte sinna. See mõte ei tulnud alles nüüd, vaid kasvas iga korraga. Ussisõnu teadva mehe lavastusega tutvuda püüdes, tutvusin rohkem pigem lavastaja Aleksandr Pepeljaeviga, kellest leidsin vaid head tagasisidet. Paar sõna lugesin ka tema enda kunsti- ja maailmavaatest ja olin peaaegu fänn. Sellest hetkest olid mu lootused päris kõrged.
Ma ei tea, kes milles süüdi võiks olla; ma ei tea, kui tihedalt kõik seotud on, aga pean mainima, et see pole esimene kord, kui ma olen Vanemuise tantse vaadates päris kurb. Võibolla käib lavastuse juurde mingi erifilosoofiline kontseptsioon panna tantsima mittetantsivad inimesed, seejuures neile juurde sosistada et ”tehke seda maksimaalse ebamugavustundega”..
”Inimene peab õppimisvõimeline olema, mitte kange nagu känd,” muutis mu kriitilise meele rohkem positiivselt vastuvõtlikumaks aga siiski ei suutnud otsustada, millega ja kuivõrd ma tahan rahule jääda. Kõik tundus nii imeline kuid oma potentsiaali raiskav. Kostüümid olid lahedad: kilest ja paberist. Minu vaimustus neist elas ainult koos lootusega, et need asjad on taaskasutatavad ja ka hiljem leiavad nad oma koha.
Vaheajal sooja südamega kadestasin inimesi, kes ära läksid. Samuti sama soojalt natuke kadestasin ka inimesi, kes vabast tahtest isiklikust huvist jäid edasi vaatama. Mina polnud ükski neist varjantidest. Ma arvan, et selleks, et lapsi saada, peab olema oskus osavalt vahetada rolle kirjutasin märkmikusse jumal teab miks…
Kunst oli imeline. Ma sain inpiratsiooni nii ehituserialal (kunstilised lahendused madude kujutamisel näiteks kuid ka kõik muu) kui ka igapäeva meelelahutuseks (keha kasutamine; koostöö nii tiimis kui ka paarina (ma panin isegi ühe instruktsiooni kirja: keegi lamab selili, jalad õhus. Teine võtab ta jalag endale kaenla alustesse kinni ja hakkab teda tõstma oma keharaskusega. Püsivad natuke tasakaalus (Väga ilus) ja siis see, kes hoiab jalgu kaalub üle nii, et maanduda selili, kuid enne kui ta selili maandub, maanduvad ta selja all teise jalad, mis teoreetiliselt peaks ära hoidma suuremad vigastused. Ma proovin millalgi varsti)). Piisavalt inspiratsiooni sain ka mõtetele igasugustel elu elamise teemadel. Eriliselt meeldis mulle videolisa (iga kord, kui ta näo täitsa kaamera ette tõi ma kujutasin ette, kuidas ta paari sekundi pärast naerma hakkab) ja muusika ja kõik helid. Tegelikult meeldis kõik väga, ainult et sünkroonse liikumisega oleks asi olnud täiuslik. Tõesti ilus on kuidas kile õhuga koostööd teeb.
See tüüp videost – justkui näitas tänapäeva paralleele muinasjutuga, kuid ma ikka ei mõistnud korralikult lõpuni. Hetked, mil ta üllatus/ehmus olid segased.
Ma enam ei olnud kade, et inimesed ära läksid. Kokkuvõttes olen jälle õnnelik ja tänulik, et mulle pähe nii palju erinevat infot pannakse erineval kujul. Aga siiski kummitab küsimus, milleks esimeses vaatuses kõike nii venitada ja kokku hoida? See oleks võinud olla imeline algusest lõpuni.. ma tundsin seda.
Foto allikas: Maris Savik (Vanemuise kodukas)