Lavastus: Episood
Lavastaja: Eveli Ojasaar ja Elina Ojasaar
Teater: Ma ei ole uhhuu
Kestus: 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 4. november
Külastuse kuupäev: 8. november
Huvitav.
Episood ka minu elust.
Nii palju ilusaid noori ma pole vist veel kordagi publikus näinud.
Keset tühja lava paiknevale madratsile ilmub kaisukaru kõrvale armas tüdruk. Septumiga. Kõrvalseisvast raamatuvirnast võtab ühe pealmise lugemiseks.
Mina muigan äratundmisrõõmust.
Tema magamistoa igas nurgas seisab üks must kuju. Vari… või deemon..
Kes kõik neli ärkavad ellu koheselt, kui tüdruk on raamatu ära pannud ja iseendaga üks-ühele jäänud.
Tüdrukule loomulikult personaalne rünnak oma enda mõtete poolt ei meeldi ning ta püüab mõtetest põgeneda, nad eemale lükata, alla suruda või lihtsalt eirata. Aga vaene tüdruk veel ei tea, et mida rohkem ta väljendab vastupanu, seda rohkem ta enda deemonid tunnevad vajadust klammerduda veel tugevaini, sest keegi ei taha end tunda mahajäetuna, ei hea mõte ega ka halb.
Vastupanule kulutatud energiat kaotades langeb tüdruk iseenda ohvriks. Nüüd tantsib ta oma deemonite rütmis. Nad kannavad teda omal lainel.
- Inspireeriv teema käsitlus
- Lihtsalt ligipääsetav sisu tuum
- Mitmekihiline sügavus
- Ahvatlev esitlus
- Hüptnotiseeriv audiovisuaalne aspekt
Imetlusväärne sündmus. Tüdrukud jõuavad kaugele.
Peale pooletunnist etendust saime süüa kooki (projektiraha said vist päris piisavalt) ning peale koogisöömist istus 5-kohalisse ritta publiku ette arutelu läbiviija, bipolaarsusel spetsialiseeruv psühholoog, keegi ka professionaalne tegelane noormees, kel oli väidetavalt diagnoositud skisofreenia ja kaks noort tüdrukut, kes olid lavastajad ja põhiidee autorid, nagu ma aru sain.
Arutelus ei saanud kaks viimast kahjust ühtegi sõna. Küll aga rääkisid kaks psühholoogi vaimsest tervisest ja sellest, kui väga vajalik on minna arsti juurde, et ta diagnoosiks, mis sinuga siis valesti on, et selle informatsiooniga saaksid sa edasi minna sinna, kus kirjutatakse välja ravimeid ja siis neid igapäevaselt süüa ja mitte mingil juhul iseseisvalt doose mitte vähendada.
Kui halb. Ma tundsin end nii vihasena, et oleksin tahtnud hõigata ”Jumala eest, ärge kuulake neid inimesi”, aga otsustasin vaid küsida paar küsimust, millele nad üsna enesekindlalt, kuid minu jaoks üldse mitte rahuldavalt vastasid.
Saatuslikult leidsin miskit, mis sõnastab minu mõtteid selgemini, kui ma ise veel oskan.
Ma olin peaaegu pettunud finaalis, aga keeldusin usu kaotamast, võtsin julguse kokku ja läksin jagama koplimendisõnu peategelasele, sellele samale tüdrukule septumiga, kes oli ühtlasi ka üks lavastajatest,
Sest ma tundsin, et me oleme samal lainel. Ja ma sain kinnitust ja mul on hea meel.
Ma usun, et kui inimesed räägiksid spirituaalsusest ja kõigest sellest natuke avatumalt, …oleks palju toredam. Ja tervislikum.
Foto allikas: FB evendist