Lavastus: Elamise reeglid
Lavastaja: Tiit Palu
Teater: Vanemuine
Kestus: 2 tundi 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 3. november
Külastuse kuupäev: 7. november
Esimest korda elus ma lugesin kavalehe läbi ja veel enne etendust. Lootsin, et see aitaks avaneda lavastusel minu silmis uut moodi. Kavalehes oli kellegi psühholoogi märkmepäeviku sissekanded proovides viibimisest. Mul tekkis palju vaidlusi ja küsimusi ja see on hea, sest see pani mind juba enne etendust etendusele kaasa elama.
Lava oli keskpärane, pigem kena. Elutoa tagaseinaks oli peegel, mis oli kallutatud natuke diagonaalseks ülemise äärega ettepoole, nii et publik nägi laval toimuvat veel justkui pool-ülevalt alla.
Ebaloomulik ülenäitlemine ei meeldi mulle. Ma väga hästi ei mõista, miks seda nii palju armastatakse. Rõhutatud oli väga väga palju võltsi naeru. Ja seda veel võltsimalt kui ta niigi võlts võib olla.
Lugu oli siis selles, et mentaalselt täiesti ebatervislik perekond otsustas jõule tähistada ühise söögikorraga. Ema, tema kaks poega oma naistega. Hiljem ühineb ka üsna väikese rolliga isa (Peeter Volkonski), kelle ilmumise üle on terve saal lihtsalt hämmingus. Aga see oli päris armas, tuleb tõdeda. Isa oli halvatud ja istus ratastoolis, näoilme lapsikult imestunud ja mittereageeriv ümbruskonnale.
Kogu pingutused ei vasta kellegi ootustele ning jõulumeeleolu laguneb iga uue situatsiooniga.
Lugu ise on okei, pigem mitte huvitav kui peaks hindama. Huvitav oli aga lahendus kirjutada ekraanile lava taustal lahti tegelaste käitumismustreid ja nende lahendusi. Loo edasiliikumisega märgiti ära, millises olekus igaüks tunneb end turvalisemalt ja lõpuks, mida on neil lõpplahenduseks vaja.
Ma alguses arvasin, et Oscar on latentne gei. Peale selle, et ta lihtsalt puges kõigile ja rääkis ainult seda, mida nad kuulda tahtsid, arvan ma, et tegelikult ei armastanud ta oma venna naist ka mitte. Ta oli väga segaduses.
Seepärast talle mitte miski sisemist rahu ei toonudki.
Ta püüdis toetuse ja heakskiidu läbi leida rahu, aga ta püüdlused ei soodustanud selle leidmist. Pigem rõhutasid veel enam tema ümbritsevate omavahelisi mitte väga pehmeid suhteid.
Tegelastest rääkides oli tegelikult kahju igaühest. Kuna tegemist oli väga lähedaste inimestega oli huvitav mõelda, kuidas nad kõik üksteist vastastikku ebatervislikult mõjutasid. Keegi polnud inglike aga ka halb ei olnud ükski neist, lihtsalt nad kõik on omamoodi katkised. Täiesti kõik. Eranditult.
Minul oli kõige rohkem kahju Oscari vennast, kes tundus täitsa keskpärane tubli mees olevat. Ta vähemalt püüdis ja tundus kõige ausam iseenda vastu.
Ja lapselapsest kroonilise väsimuse sündroomiga ei suutnud ma kahjutundeta mõelda. Ta oli kõige noorem ja kõige süütum ja peab elukogemust saama jälgides kogu seda hullumaja.
Kahjutundest rääkides tahan veel mainida, kui mõjuv oli etendus. Vaheaja ajal vaatasin fuajees ringi liikuvat rahvast natuke teise nurga alt. Veel psühholoogilisemalt kui varem.
Seal on ka kõigist kahju. Endast eelkõige muidugi.
Foto allikas: Heikki Leis (Vanemuise koduleht)