Lavastus: Hotell California
Lavastaja: Ivo Eensalu
Teater: Komöödiateater
Kestus: 1 tund ja 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 26. oktoober
Külastuse kuupäev: 5. november
Oi – oi, kui banaalne. Ma pole seda üldse igatsenud. Igasuguse lugupidamise juures, tekib küsimus: Kui igav on inimeste elu, kes selle üle vabatahtlikult naeravad? Kui mitte vabatahtlikud, siis väga huvitav, mis sunnib neid…
”Kallis publik, palume teil telefonid peale etendust tagasi sisse lüitada,” ja kõik naeravad. Ma olen seda nalja juba EV100 korda kuulnud.
Tüüp ärkab hotellis paksu poolpalja hooraga. Koheselt hakkab ta paanitsema, sest talle tuleb meelde, et ta naine jõuab varsti hotelli. Kohmakad ülepigutused kõrval magajat äratada või vähemalt ära peita ebaõnnestuvad ja juba ongi naine ukse taga. Mees viskab siis lihtsalt teki peale teadvuseta kehale, et poleks väga silmapaistev.
Järgmised pool tundi (tegelikult umbes 10 minutit, aga venis nagu igavik) mees riputab oma naise kõrvadele lapšaad (vene keeles öeldakse nii valetamise või varjamise või muu kahtlase salatsemise kohta). Lõpuks näeb naine ära, natuke tülitsevad.
Hakkab täitsa uudishimulik, kui mõistlikud inimesed nad siis ikka on?
Aga siis kaob jälle mõte ära, sest kõik on kuiv ja elutu ja demonstratiivne ja
Muidugi võib seda nmetada olukorraks ”Ma ei saa teemast aru, sest mul puudub kogemus”
Aga minu emotsioon ja näoilme väljanedas ”B*tch, mu elukogemus on huvitavam kui see. Kui olemasolev on ebapiisav siis ma loodan, et see ei saa piisavaks,”
Seda tükki polnud mul huvitav analüüsida. Ma eeldan, et see tükk oli puhas meelelahutus. Noh, komöödia ju siiski. Kahju küll, et ma end nii keeruliseks inimeseks keeruliste vajadustega pean, et ei suuda lihtsalt nautida liigse ebavajalikkuse täidisega täietud tühjust.
Kui mina teeksin teatrit, üks põhimõtteid oleks tõetruudus, mille alla käiks nii emotsionaalne kui mõtteline kui füüsiline väljendus. Ma olen muidugi näinud neid liialdatud demonstratiivseid minema marssimisi ja kätega vehkimisi, aga neid kas naljana mõeldult või siis emotsionaalselt väga ebastabiilsete inimeste etteastes.
Teine põhimõte oleks vast see, et õpetlik aspekt oleks piisavalt kergelt märgatav aga piisavalt sügav, et tuleks natuke kaasa mõelda ehk keskenduda ja süveneda ehk saada elamus kätte, mitte istuda ja piinelda jälgides…….
Andestage mulle palun mu emotsioonid, mida ma ei oska taltsutada. Kõik need ”piinad” on tegelikult ainult mu peas. Ma arvan, et võiksin võtta lihtsamalt kõike seda..
Ma võtsin end kätte ja otsustasin analüüsida tegelaste psühholoogilisi prototüüpe. Raske on. Mulle tundub, et selleks ma peaksin suutma sisse elada. Selleks, et sisse elada mul peaks olema huvitav. Selleks, et mul oleks huvitav, peaksin ma tundma elulist energiat ja mahlasust. Just ma juba olin suutmas oma vajadused alla suruda ja heatahtliku mõistmise ja inimlikkusega etendust vastu võtma kui oligi esimene etendus läbi.
Teiseks vaatuseks kolisin kõige viimasesse ritta, et oleks lihtne lõpus esimesena piinakambrist ära joosta. Aega sisustasin selja sirgu hoidmise olulisust endale meelde tuletades, õige hingamise praktiseerimise ja käte venitamisega.
Oli tore.
Foto allikas: plakatifoto