Lavastus: Tunnike rahu
Lavastaja: Robert Annus
Teater: Draamateater
Kestus: 2 tundi
Esietenduse kuupäev: 26. oktoober
Külastuse kuupäev: 31. oktoober
Märkan, kuidas mida rohkem ma teed tööd, seda rohkem mulle meeldib teatrit vaadata. Sest oma elus ei jõua midagi huvitavat teha, tuleb siis kogemusi kogeda läbi ettenäitaja ja täiesti siiralt rõõmus olla selle üle.
Nagu ikka on kõik omavahel problemaatiliselt läbipõimunud.
Mees leiab väärtusliku vinüüli, mida tahab hirmsasti rahus kuulata. Pole vist lihtsalt tema päev. Küll tahab naine olulisi asju arutada, ms nõuavad pühendumust. Küll tahab naaber seoses alumise naaberkorteri uputusega tähelepanu. Remondimees on muidugi väga arusaamatu ja tuleb ka temaga kui lapsega tegeleda. Siis otsustab veel armuke, et on aeg tuua muutusi ellu aususe näol. Juhtub kõik võimalik, et hoida mees eemale oma leidu kuulamast.
Huumor – jah
(Veidi banaalsed aga siiski) Ootamatused – jah
Kaasavad igaühega samastuvad persoonad – jah
Iga tegelane on omamoodi minus sees ja usun, et mitte ainult minus. Nii mees, kes lihtsalt tahtis kõik probleemid mõneks ajaks eemale lükata ja saada naudingut; Tema naine, kes tunneb, et miski on väga valesti, aga kardab sellest rääkida, sest kardab oma aimdustele kinnitust saada; Naaber, kes on üksik ja läbi probeemi tahab tunda lähedust; Poeg, kes oma hirmutavale ja eemaletõukava imago taga tegelikult tahab lihtsalt armastust ja nii edasi.
Lihtsalt inimlik ja tundeline farss, millele kaasa mõeldes elasin läbi meeldiva eneseanalüüsi.
Lõpp oli selge juba algusest, kuid vaatamata sellele, pildi ja emotsioonina, mille kompositsioon ja näitlejad olid suutnud nii puhtalt edasi anda, oli päris mõjuv.
Foto allikas: koduleht