Lavastus: Desertöör
Lavastaja: Ilja Prozorov
Teater: Vene Teater
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 29. september
Külastuse kuupäev: 9. november
Hirmsalt huvitav on jälgida, kuidas kõik sünkroniseerub. Minuga või mina kõigega või omavahel, ei ole nii oluline. Lihtsalt huvitav, et vahel ma näen ja kuulen asju nii täpselt õigel ajal, et tahaks nutta. Rõõmust vist ikka.
Jalutasin vaiksesse Vene Teatri ja selle kõrvaliste hoonete tagusesse hoovi. Ka väljaspool suve veel leidub teatripaiku avastamiseks. Vene Teatri ”Red box”is olin esimest korda. Mu lapsepõlve lemmikmultika kolm supertüdrukut kaunistasid vanu seinu. Õnneks oli sees soe.
Kui hea ja kasulik ja edasiviiv ja kõike muud positiivset ”koostöö” ja ”tiimitöö” ja üldse lai võrgustik ka on, mulle siiski tundub, et mida vähem inimesi teevad kunstilist kompositsiooni, seda teravam, tabavam, lihvitum, lihtsam aga sügavam ta on. Sest vaataja (mina) ju vaatab üksinda. Kui jälgimist vajab korraga liiga suur maht informatsiooniallikaid, läheb liiga kirjuks. Meelsamini pühendunult keskendun ühele küsimusele, millele siis leida võimalikult palju vastuseid, selle asemel, et leida sada küsimust, millele leida üks kiirvastus ja siis unustada. Teine on pigem kontrolltööks.
Kolm imelist näitlejat. Mu emale meeldis kõige rohkem põhirolli kandev punapäine keha. Eriti selle pärast, et ta läks punaseks nagu põrsas, kui emotsionaalselt pingestatuks muutus, karjus ja kurjustas. Minule meeldisid kõik kolm oma eripärade ja persoonadega. Pikk lennukijuht viskas sisse iroonilist huumorit. Neiu tõi õrnust aga tõstis rõhku ka.
Ilusad sõnad moodustasid ilusaid lauseid ja panid mõtlema ilusaid mõtteid. Vahel (päris palju) koledaid sõnu ka, aga nendest värskelt huvitavaid lauseid.
Väga palju keskmise mõõduga detaile, millele oli huvitav tähendusi mõelda.
Kardinate vahelt paistis vetsupott, millesse kõike ära visati.
Väga palju kassette väljatõmmatud lindiga. Väga palju linti. Kahju lindist.
Mina isiklikult olin kindel umbes keskkohast, et lavastus räägib rohkem surmast kui millestki muust, aga see on tõenäoliselt isiklik. Natuke sellest ka, kuidas inimesele meeldib põgeneda.
Väga ilusalt kujundlikult kõigest. Mitmetimõistetavalt ja sügavamalt kui keskmiselt.
Foto allikas: Nikolai Alhazov (koduleht)