Lavastus: Pilgatud pimedus
Lavastaja: Christian Römer
Teater: VAT Teater
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 21. september
Külastuse kuupäev: 29. september
Pean oluliseks kohe alguses teavitada, et kui keegi tahab midagi värskelt ilusat ja huvitavat näha, soovitan soojalt minna. Ja edasi ei soovita lugeda, sest tuleb palju spoilereid, sest kui ma olen väga vaimustuses, ma ei oska intrigeerivat ümbernurga juttu ajada.
Kiidusõnad minu poolt kuuluvad kõigile, kes vähegi seotud lavastusega, kellele mõelda oskan. Esiplaanile minu meeled tõid välja lavastuse üldkompositsiooni üldise formaadi; teema pehme käsitluse, kus huumori toetusel viidi mind sügavatesse mõtisklustesse inimese käitumismustritest, eesmärkidest ja nende nägemise erinevatest vaatenurkadest, hirmudest ja siis veel väga küsitavast heatahtlikkusest, mis tõenäoliselt hirmudest tuligi; teksti imeline läbimõeldud tõlge ja dramaturgia muidu, (nendest asjadest ma palju öelda ei oska, lihtsalt sest ma ei tea piisavalt detailselt, kuidas neid asju ajatakse, aga)
Raske on seletada. Mu silmad tahtsid imetlusest vahepeal täitsa välja hüpata. Tahtsin silmadega kõik ära süüa (kuigi silmadega justkui polnuks midagi eriti süüa… aga need lihtsad geniaalsuseni ulatuvad läbimõeldised, milledele ma poleks varem mõelnudki, kui lahendusvõimalustele…
Peaaegu kogu tegevus toimus seilates mööda jõge. Missioonile.
Laval oli paaditaoline asi. Ratastel, mis panid paadi ringlema. Selle paadi asja sees oli natuke vett ja kolm istekohta, mis olid kastid. Midagi muud laval polnud.
Isegi eesriie ja tagariie pakkusid mulle huvi.
Uued tegelased tulid nii ilusal sobival ajal. Üks oli kohalik ärimees, kel oli mantlisisestes taskutes müügiks igast kraami ja igast päris otseses mõttes. Teine tuli rulluiskudel. Ma ei mäleta, mida taotles teine tegelane. Ma olin liiga lummatud.
Näitlejate valik ja nende absoluutne sobivus oma rollidega on veel omaette ime. Sain uue lemmiku ka. See, kes ilus kaasreisija oli (Tanel Saar).. lihtsalt sest ilus aga mitte ainult.
Naljakas moment oli ka, kui missioonilised kivi leidsid (mis tundus asetsema minu kõrvalisel tühjal pingil) hakkasid sellest midagi huvitavat mõteterikast ja sügavat rääkima.. aga naljakas oli see sellepärast, et see komandör või kes iganes vaatas sinna tühja kohta aga ilus kaasreisija vaatas mulle otsa. Oleks tahtnud sosistada, et ma pole kivi. Aga ma olen rahul.
Ma tahan uuesti näha seda igal juhul. Ma ei suutnud aru saada, kas peaksin võimalikult palju kirja saama märkmikusse või peaksin lõdvestuma ja laskma end kanda. Ja ma isegi ei mõelnud selle probleemi üle, lihtsalt olin segaduses, sest ma tõesti tahtsin alla neelata kõike mida ma nägin ja kuulsin.
Aitäh.
Foto allikas: plakatifoto