Lavastus: Antigone New Yorgis
Lavastaja: Peeter Tammearu
Teater: Kuressaare Linnateater
Kestus: 2 tund 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 27. september
Külastuse kuupäev: 28. september
Palun vabandust ette ära.
Jõudnud Kuressaarde tundsin depressioonist tulevat wanderlust’i. Ma polnud eelnevalt kindlaks teinud, kas ööbimiskoht on organiseeritud, sest mul oli natuke häbi midagi tahta, kui mul paar arvustust kirjutamata on. Ostsin süüa. Sõin pargipingil. Vihma eest leidsin varju puu kõrval. Otsustasin, et parim viis ennast motiveerida on ennast karistada või kui leebemalt öelda siis proovile panna. Võibolla, kui tunnen, kui halb on kodutu olla, siis hakkan hindama paremini kõike seda, mis mul on ja nii edasi. Pole vist just kõige tervislikum toimetuleku mehhanism aga räägitakse, et toimib. Kui mingi sitt elus juhtub, siis on vähem aega mõelda mitteolulisele ja keskendumisvõime positiivsel areneb.
See on oluline eellugu.
Teatrietendus rääkis kolmest kodutust New York’i pargis. Naise armastus suri ära. Ta viidi saarele, et matta kuhjas koos teiste kodutute ja muidu tühiste kehadega. Naisele see mõte ei meeldi. Ta räägib ära oma kaks sõpra, et keha ära varastada ja siis pargis maha matta.
Nad varastavad keha. Kui nad on ta parki tassinud, tuleb välja, et see on keegi hoopis võõras. Aga naine ei saa vist aru. Ja siis naine vist armus ühte elavatest, see kes vene juudist kunstnik oli.
Esimese vaatuse ma pidasin vastu oma kolmandas reas aga teiseks läksin kõige tagumisse, mis oli tühi. Puhkasin. Ma polnud ainuke, kes teiseks vaatuseks ümber kolis.
Kui püüdsin ärkvel püsida, lülitasin sisse kriitiku ja püüdsin mõelda. Eriti ei õnnestunud.
Jälgisin ilusaid noori inimesi kodutuid mängimas, aga ma ei jäänud neid uskuma. Ma ei süvenenud aga miski ei aidanud ka mind selleks.
Kõige armsam oli politseinik. Etenduse avas just tema. Esimesel etteastel jälgisin teda huviga. Mööda ilusat nägu voolasid higipisarad mütsi alt välja, mööda laupa ja edasi. Huvitav, mis tal mõttes oli.
Järgmised korrad higi märgata polnud.
Viimase etteaste tegi ka tema. Lugu ise lõppes minu mälus väga ähmaselt. Mäletan, et politseinik polnud rahul kodututega. Loodan, et neil on kõik korras. Igatahes.
Lõpetuseks luges politseinik ette mingi statistika New York’i kodutute kohta igasuguste numbrite ja aastate võrdlemisega. Siis lausus midagi sellist: ”Igal aastal üks sajast normaalsest inimesest jääb kodutuks – bla bla bla – ehk siis üks siit saalist järgmiseks aastaks… Ja see inimene teab imehästi, kes ta on”
Kõnetav ja valus. 😀
Foto allikas: plakatifoto