Lavastus: Kaitseala
Lavastaja: Jan Teevet
Teater: Paide Teater
Kestus: 2 tundi 30 minutit (aga südames kuni lõpmatuseni…)
Esietenduse kuupäev: 21. november
Külastuse kuupäev: 22. november
Ma olen täisväärtuslik fänn.
Esimest korda oma teatriaasta jooksul. Ma olen õnnelik. See on täpselt see, millest ma olen rääkinud! Kompositsioon minu teatriunistustest. Tore on tunda, et keegi väärtustab midagi väga lähedast minu väärtustele ja nägemustele.
Peale elukestvat mõtisklust eesmärgiotsingust olen ikka taas järeldusel, et eesmärk on tunda (eelistatavalt muidugi armastust, ühtsust ja rahu) aga tegelikult ajame ikka taga seda, mida vähegi kätte saada annab. Heakskiitu universumilt, et meie elu on elamist väärt.
Saali sisenedes anti mulle padi ja saadeti istuma lavale. Lõpuks sain ma lavale.
Aga peas oli ikka salakaval ‘’Nooh, lõbustage siis mind’’-nimeline ootamisärevus.
Algab ikka pimedusest. Ainult et natuke pikemast, kui muidu. Umbes 20-minutilisest pimedusest, mida saadavad lood Paide teatrimajast, selles juhtunud seikadest, teatrist muidu ja elust ka natuke.
Tänases keskkonnas tundub ka muidu üksteise kaasamine, toetamine, avamine ja kõik see muu läheduse otsimine (või pealesundimine?) väga oluline. Ka oma kogemust vaadeldes olen märganud, kuidas inimesed eelistavad jääda märkamatuks passiivseks pealtvaatajaks selle asemel, et luua elu endast. Rõõmustaval kombel olen eelistanud olla aktiivsem pool, aga eks ühiskonna vaated ja tõekspidamised on ka mind raaminud väheke rahulikumaks. Et oleks mugavam kooseksisteerida. Et ei peaks inimesed ebamugavust tundma üle õla vaadates, kui ma trammipeatuses natuke laulda olen otsustanud või teatri vaheajal fuajees tuli isu kükke teha. Leian sobivama koha eneseväljenduseks, nagu mõni kibestunud eakam inimene on julgelt soovitanud. Ja siiski jään tugevalt positsioonile, et neljanda ja viienda ja kuuenda seina lõhkumine on imeline. Seejuures tuleb vaid arvestada inimeste loomupärast haavatavust, mis siis, et me seda endagi eest varjame.
See oli täiuslik mugavustsoon ebamugavustsoonis. Meile lähenetakse. Katsutakse. Minu pudeliga mängib ahv.
Pooldades ise täielikult kõike seda lähenemist juba algusest mõtlesin ma vahel, mis siis, kui kellelegi ei meeldi. Tundus, et inimestel ei tekkinud soovi ära minna (väljaarvatud kahel tüdrukul, kes lahkusid koomiliselt sobival hetkel. Nad lihtsalt pidid bussi peale jõudma).
Etendus ise koosnes poolimproviseeritavatest teatriteemalistest etüüdidest, millest enamus panid naeratama. Teised panid kas naerma või sügavamale sisse mõtlema. Või lihtsalt jälgida ja mitte väga hästi aru saada, mis toimub, aga sellel ennast mitte häirida lastes ikka nautida lihtsaid aga leidlikke vaatemänge.
Lõpuks olin ma nii liigutatud, et uppusin pisaratesse jälle.. ütleks et õnnest. Mõneti võibolla sellepärast, et enamus teatrit viib mind masendusse ja paneb kahtlema nii endas kui meie ühiskonnas. Ja siis ma näen, et on veel lootust.
Mängime elu!
Foto allikas: plakatifoto