Lavastus: Eesti mängud. TÖNK
Lavastaja: Peeter Jalakas
Teater: Eesti Kontsert/ ETMA
Kestus: 1 tund 10 minutit
Esietenduse kuupäev: 10. juuni
Külastuse kuupäev: 15. juuni
Appi, kui ilusad nad on! Ilu all ma ei üldse mõtle väliseid kriteeriume. Lihtsalt mu ego särab õnnest sellest tohutust saadud energiast. Rahutundest, et ei pea palju pingutama, et aru saada toimuvast. Algus möödus minu jaoks piinavalt kogu selle kannatamatult suure energialaine all uppudes. Ma oleksin nii väga tahtnud püsti tõusta ja osa võtta. Ma oleksin nii väga tahtnud neid mänge mängida koos kõigiga Trade.Attack’i kaasakiskuva muusika saatel. Pealegi see atmosfäär on nii väga tunnetuse poolest minule väga sobiv. Aga ma sain endaga hakkama. Lahendusena panin mõned lemmikumad mängud kirja, plaanides veenata keegi kunagi minuga neid mängima. Et mul endal hiljem kergem oleks instruktsioon üles leida ja ka selleks, et arvustus mahukam tunduks, kirjutan lahti kõige esimese neist – geen-modifitseeritud kivi-paber-käärid – kus tibust saab kana, kanast saab kukk (siiamaani peaaegu loogiline, eksole) ja siis kukk muutub gorillaks. Omavahel võistelda tohivad vaid sama liiki loomad. Võitja evolvib astme kõrgemaks loomaks ja kaotaja astme madalamaks. Kui gorillana võidad siis istud maha ja rõõmustad oma võidu üle.
Minu ees on üks suur struktuuri poolest lihtne ja korrapäratu mänguruum. Oli väga ilus vaadata, väga meeldiv kuulata ja väga nauditav tunda edastatavaid vibratsioone. Demonstreeriti mänge, mida meie maa inimesed vanasti mängisid. Nende vanu kaadreid saime jälgida ekraanilt ja samal ajal näitlejate esitluses. Väga palju toimusj kõike samal ajal. Silmad hakkasid väsima ja mõte püüdis kinni püüda kõik väiksed laiali valgumised aga jooksis sõlme. Kui olin otsustanud jälgida ühe kaupa, hakkas pilt muutuma ühtseks ja ühel hetkel olingi võimeline süveneda detailidesse ning ennast mitte häirida lasta kogu lava värvikusest. Suurest värvilisest segadusest (kus tõmbas mu tähelepanu suurel määral näiteks kostüümide geniaalsus.. miskit sellist, mida võiks meisterdada endalegi festivali jaoks mõjus hea inspiratsioonina.. kuskil ehituses kasutatavatest nööridest oranž parukas jääb meelde sümblolina tõenäoliselt selle pärast, et väiksena tegi emme mulle kasseti lintidest paruka ja siis ma olin muinasjutus)
Kortsutasin kulmu kui toodi nähtavale suured skulptuurid makrofleksid (säästkem loodust jne) ja ma pole kindel, kui palju saab õigustada kunsti looduse reostamises.. ma ise lõpuks andsin andeks. (Oli siiski huvitav mõelda, kuidas need valmisid 3D ehitamise tehnikas, tekkis huvi endalgi loodust reostada)
Tekkis ka mõte, millised narkootikumid aitasid kompositsiooni loomisele aga siis jälle võibolla natuke utoopiline mõte (aga ma veel siiralt usun selle võimalikkusse) kui oleks meie ühiskonnas võimalik ennast väljendada sama vabalt, nagu seda saab teha lava peal, oleks elu palju ilusam.
Aga siis läks mäng tõsiseks. Ja kuigi ma endiselt täpselt ei saanud aru, mis toimub ja mis loole ma kaasa elan, leidsin end ühel hetkel täiesti tõsise näoga pingsalt ootamas miskit teadmatut. Oli kurjus pääsenud lavale ja alanud olid juba teistsugused, laiemahaardelisemad ja (nende) reaalsust rohkem mõjutavad mängud.
Mulle ei tulnud kordagi mõttesse peale etenduse nägemist lugeda selle kirjeldust/sissejuhatust. Ta oli piisavalt selge, et mõista, mida ta käsitleb. Piisavalt ebaselge, et mängida su enda mõttemaailmaga. Piisavalt avatud, et lubada sul nautida ennast mängu ajal. Piisavalt sissetõmbav, et lukustada sind enda sisse ja hoida sind ilma mingisuguse kõrvaltee pakkumiseta tema maailmast pääsemiseks.
Ma tunnen end natuke väga süüdi selle pärast, et kirjutan seda nüüd kolm nädalat hiljem, sest ma ise oleksin seda küll tahtnud vaatama minna.
Foto allikas: Kristjan Teedema