Seda pole üldse vaja lugeda. Ma lihtsalt pean natuke ennast väljendama ja avama nii, nagu oleksin tegelikult salaja tahtnud kogu aeg… Mind ennast on mu “arvustused” väga vähestel kordadel huvitanud ja parema meelega kirjutasin paralleelselt salapäevikusse kõike seda, mida ma tegelikult algusest lõpuni tundsin ja mida ma tegelikult teemast arvan… sest siia on seda nii raske teha, sest kindlasti leiduks arvamusi, mida ma oma haavatavatel hetkedel ei tahaks kuulda ja arvestades suure tõenäosusega, et ma neid ei kuulekski aga teaks, et nad kuskil siiski on ja veel enam hirmutaks mind mõte sellest, et ma ei saakski kunagi teada, mis need arvamused on.
Suvi on ju puhkamiseks. Mis sest, et meie suvi tahab sundida tegema täpselt vastupidist: istuda kodus ja nautides vihmast aknatagust vaadet teha rahus tööd rüübates veel rahustavat teed kõrvale. Aga noorele metsikule hingele pole vihm peomurdja. Vihm on oluline maa osa ja tantsides läheb päikese käes niikuinii palavaks. Miks siis mitte tantsida päevad läbi kui sulle makstakse põhimõtteliselt selle eest, et sa rüüpad rahustava tee asemel õhtuti teatreid, mis vahel on sama rahustavad… vahel mõjuvad kui kohv, vahel alkohol ja vahel veel hoopiski midagi rohkemat (maagiat mõtlen).
Kes mind ei tea, siis nüüd teadke, et minu puhul selline asi on täiesti normaalne (kooliajal – kahtlen, et oli palju juhtumeid, mil oleksin oma tööd õigeaegselt esitanud… ja ometi ei saanud ma ju tööintervjuul seda mainida) ”Eksperiment ongi eksperiment selleks, et kõik saaksid vahel natuke mures olla.” – Mina
Ja tahan ma jagada, mis selle kirjutamisega juhtus. Ma pole seda endalegi päris selgelt sõnadesse osanud panna – lihtsalt tunnen, et ei viitsi. Aga see pole tõsi, et lihtsalt ei viitsi… kunagi pole. Teatrite vaatamisega pole suuri muresid olnud kui ainult see, et ei viitsi koha peal istuda kolm tundi ja vahel olen tahtnud kokku kukkuda vaheajal, et saaks siis koju minna.
Arvustused oma struktuuri poolest pole minu teema. Sätestatud struktuur pole üldse minu teema. Ma olen veel selles arengufaasis oma eluga, kus tahan luua oma süsteeme ja katsetada ja olla maksimaalselt vaba. Mul on endalgi raske talitseda oma janusid. Ja tõenäoliselt juhtus see, et olen ma ise end selle kinnisidee rihma külge lukustanud. Proovides ennast taltsutada tekkis sisemine vastupanu. Mul on olnud raskusi saada kokku arvustus sellisena, nagu mina ja (minu arust) teised ühte arvustust näeksid. Mulle ei meeldi kirjutada sellest, mis toimus ja kuidas see välja nägi. Mulle meeldib kirjutada tunnetest ja mingitest nähtamatutest kihtidest. Ja üldse, mulle väga meeldib kirjutada. Aga kui hakkavad pressima peale mingid piirangud ja juhtnöörid, mida ma ise olen nii meeleheitlikult otsinud ja oma pähe kinnitanud… okserefleks. Jah, ma võtan seda vahest liiga tõsiselt.
Parim meetod, mis välja kujunes, oli ette kujutamine, et kirjutan ”arvustusi” oma emale või vennale või parimale sõbrannale, siis tuleb siiralt otse südamest. Aga siis hakkan jälle mõtlema, et seda võib lugeda ka keegi muu ja et selle pärast võiks olla vahel rohkem heatahtlik ja viisakas ja siis mulle enam ei meeldi kirjutada. Ise pooldan siiski ausust.
Ma väga armastan oma tööd. Ma poleks kunagi uskunud, et ma saaksin proovida millegi taolisega tegeleda. See protsess on väga suur oma efektiivse positiivse mõju poolest, mida ma jään armastama elu lõpuni. Esimest korda elus süües viieõielist sireliõit ma soovisin midagi sellist nagu 1) enesedistsipliin 2) oma aja ja energia käsitlemine 3) prioriteetide seadmine.
Oluline punkt on minu kogemuses see, et mul on parimad tööandjad maailmas. Mina range kasvatusega üles kasvades pidasin vastuvõetavaks normiks seda, et keegi eelistab selliseid pressivaid ja rangeid probleemide lahendamise võtteid. Olin harjunud selle motiveerimismeetodiga. Selle poole aasta jooksul juhtus esimene (peaaegu) range vestlus juuni alguses. Kui ma eelnevalt Paulile taaskord kurtsin, et ei suuda kirjutada, palusin teda, et ta ütleks mulle, et ma ei saa palka enne, kui pole kõik korralikult ära kirjutanud. (Ma pole siiani eelmise kuu palka saanud) ja mulle arusaamatutel põhjustel teeb see mu tuju lõbusaks.
Aga ma seadsin eesmärgi, et 100 arvustuseni jõudes olen järjel ja postitan nii, nagu algne kokkulepe oli – 24 tundi arvustuse avaldamiseks. Kehtiv võlg ehk praeguse hetke seisuga on 11 kirjutamata arvustust.
Palun vabandust.
Ja tänan tähelepanu eest.
Järgmisena postitan mõned meeldivamad normaalpikkuses ja mõned superlühikesed ”arvustused”, sest ma ei oska ega taha neist enam mõelda.
Foto allikas: Õhtuleht (Reigo Teervalt) Pildil mina <3