Lavastus: Neli monoloogi Püha Jüri asjus
Lavastaja: Lembit Peterson
Teater: Theatrum
Kestus:  3 tundi 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 11. juuni
Külastuse kuupäev: 14. juuni

 

Etendus, mis  päris mitmel ebaadekvaatselt subjektiivsel põhjusel on hetkel kogu vaadatud etenduste listis kõige viimane.

Algas kõik hästi. Niguliste kirikut polnud ma varem külastanud, imetlesin selle sisustust. Näitemäng hakkas pihta ja töötas hästi. Natuke kohmakaid naljapüüdlusi ja tutvustati lühidalt slaidide abil paar Püha Jüri ja tema ajastu detaili. Informatsioon kõlas usaldusväärne. Näiteks ei mõelnud ma varem, et (pilk otse ja) punane müts on kunstniku autuportree tunnus.

Siis aga tulid need neetud neli monoloogi. Siin ei saa mu keskendumishäiret süüdistada isegi kaudselt. Ja ega probleem monoloogideski polnud – ma ju ei kuulanud neid niikuinii. Ma ei tea, mida täpselt nad sisaldasid. Ma ausalt olin kaine. Kõik jutt lihtsalt põrkus mööda seinu minust täiesti mööda.
Vahepeal ma sain ta kätte ja tegin kindlaks, et tegemist on inimeste sisemiste monoloogidega, kahe puhul olid need palvetamiselaadsed vestmised… mis on iseenesest väga huvitav. (Näiteks meeldib mulle väga jälgida oma mõtete kulgemist… nagu youtube… alustad millestki üsna tavalisest kuni märkamatult oled satunnud sellisesse tihnikusse, mis põhjustab kananahka. Ja nii see niit tähelepanu hoidmisega murdubki)
Natuke rohkem kui muud suutsin jälgida armsa neiu juttu ja viimast videot. Neidu lihtsalt sellepärast, et ta oli armas ja tikkis.. ja jutt ja hääl oli tal armas. Video aga tõmbas mind sisseelamistõmbega, sest näha oli kõike seda, mida üks inimene oma silmaga vaataks. Ja samaaegselt rääkis välja oma mõtted.

Hiljem tänaval Michael Sittowi KUMU plakatit nähes meenutasin, kuidas mõjus mulle Kadrioru lossis esitatav balletietendus ”Ilu metamorfoosid”, millele eelnes tutvustav väige giidituur mööda näitust, mis tekitas suure imelise terviku.
Ma usun, et kui oleks mulle natuke rohkem Sittowist räägitud (kahjuks ma pole kuulnud temast, ega ise vabast ajast ju ei viitsi ette võtta) oleksin püüdnud keskenduda natukenegi rohkem.

Viimaseks terviklistis panin etenduse põhiliselt selle pärast, et vaheajal õues suitsu tõmmates mõtlesin korraks kurjalt, et No sellest küll midagi hullemat olla ei saa (aga nii ma olen juba mõelnud) ja täpselt siis lendas mulle pisik suhu ja pani mu kõhima. Sellest hetkest olin haige ühe keerulise nädala.

 

Foto allikas: Theatrum