Lavastus: Ristumine peateega
Lavastaja: Allan Kress
Teater: Kukruse Polaarmõis
Kestus:  3 tundi
Esietenduse kuupäev: 11. juuli
Külastuse kuupäev: 11. juuli

Noorpaar satub hääletades külla metsa sees elavale onu Osvaldile, otsides natuke sooja.
Ma olin huvitatud, sest see on situatsioon, mis võiks vabalt ka minuga millalgi (eriti) suveteatri perioodi jooksul juhtuda. Saatuslik ime või kokkusattumus? Oleneb vast kõik sellest, kui palju sa tead algseid põhjuseid ja vastupidiselt, kui palju püüad eirata kainet mõtlemist ja oma fantaasia rikkuse tasemel juhtumeid mõtestada.

Ma armusin kompositsiooni.

Väike ruum: väike tuba lagunevas kahekorruselises majas. Tolmune, rebitud tapeediga ja üldse igate pidi rebitud.
Margus Prangel on üks mu lemmiknäitlejaid sellest hetkest, kui vaatasin filmi ‘’Portugal’’ ja nüüd ta positsioon mu lemmikute listis tugevnes korralikult. Päriselus mängides märkasin, kui noor ta võib olla. Tema tegelane Osvald oli keskeast veidi üle, veidi bipolaarne või mäluprobleemidega natuke hull mees ja kunstnik. Kõige selle kõrvalt, tema mängus oli nii armsat lapselikku loovust ja spontaansust. Ja põsed on armsad.
Temale lisaks oli laval peaaegu koguaeg kaks sel aastal lavaka lõpetanud noort värsket ja ilusat näitlejat.

A: ’’Ei no tahavad ikka ju mehed teiste meeste naisi endale raamatutes ja filmides…’’
B: ’’Just, aga meil pole film’’
A: ’’Nojah, meil on siin teater’’
Üks meelierutavamaid hetki oli julm reaalsusesse tagasi viskamine. Tihti on olnud nii, et jälgin lugu, sest näitemäng kulgeb nii sujuvalt, et jääbki märkamatuks. See on pigem positiivne minu arust. Kuid nüüd, kui olin maksimaalselt selles teises nende reaalsuses, öelda mulle midagi sellist… Tegelikult on varemgi seda juhtunud, kuid varem polnud ma osanud seda näha või oli kontrast väiksem. See tundus nagu teleportimine. Nagu filmides, kui kõik värvid ümberringi korraks sulanduvad kokku ja sa oled ekslemas ruumidevahelisuses.

Kitarri pinina heli, mida kuulsin üsna harva, oli pehme aga teravalt tabav. Viisakalt minimalistlik ja puhas.

Märkmikust veel mõte:
nagu eelnevalgi päeval, leidsin end tihti itsitamas näoilmete ja žestide üle, pigem kui sõnade, sest enamus inimesi naeris ikka nende:
A: ‘’Kas pakun teile kohvi või tee?’’
B: ‘’Kas kohvi on?’’
A: ‘’Ei’’
üle.

Ja ma üldse ei saa endas hoida kogu kogemuse väärtuslikkust. Enne etendust olin küsinud (nagu hiljem selgus) mõisaperenaiselt, et kus võiksin telgi püsti panna. Peale etendust tuli tal meelde, et on hoones üks vaba voodi, lubades mul sellel öö veeta. Juhuslikult sattusin esimest korda esietenduse tähistamisele. See oli huvitav saatuslik ime, sest see oli esimene kord, kui ma võtsin julguse kokku… see tundus nii õige hetk.
Ma olen nii õnnelik, et mul õnnestub kohtuda nii imeliste inimestega minu teatriteekonnal.
Ma vannun kogu oma universaalarmastuse nimel, et kõik, mis toimus peale etendust ei mõjutanud minu esialgset hinnangut lavastusele, mida võib tõestada ajalooline hetk, mil ma apladeerisin seistes üksinda.

Foto allikas: Plakatifoto