Lavastus:  Väike jumalanna
Lavastaja: Izumi Ashizawa
Teater: Eesti Draamateater  +  Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Kestus:  1 h 40 min
Esietenduse kuupäev: 26. jaanuar
Külastuse kuupäev: 26. jaanuar

 

Ma tõesti märkan, kuidas iga etendusega ma oskan näha sügavamalt ja tähendusrikkamalt. Mida rohkem ma näen, seda rohkem ma oskan näha. Aga arenguruumi veel on muidugi.

Ilus kunstiliselt mitmekesine kompositsioon. Etendus sisaldas nukke, varje, maske, tantsu, monolooge ja dialooge, elusat muusikat ja viirukeid. Kõike harmooniliselt. Eriline aitäh õrnale naishäälele, kes pani kõik mu seesmise tantsima ja sukelduma meeldivasse melanhooliasse.

Päris mitu etteastet olid omamoodi imetlusväärsed. Esimest korda tõelist Jaapanit tundsin siis, kui inimesed üleni mustas ja maskiga näol tulid välja judinaid tekitavate liigutustega, ja seda võrdselt külmavärinaid tekitava heli saatel. Täpselt nagu Jaapani õudukates.

Siis millalgi ilmus mättamonstrum, kes otsis silmi. Olles täitsa loll ja kohmakas ajas isegi natuke itsitama. Aga asetades enda laubale kolmanda silma, muutus ta kellekski pühakuks ja ilmutas ka tüdruku laubale kolmanda.

Kõige lemmikumaks jäävad siiski noormehed pullipeadega. Olles kurjad olendid nad liikusid nii lummavalt ja kaasakutsuvalt, et vahel tekkis kauge unistus iseendast selle väikse vaese tüdruku asemel; valguse muutudes vähem agressiivsemaks, heledamaks, nad maandasid pingeid ja lõhkusid barjääre ajades naerma. See kõik lubas mööda vaadata nende kurjast loomusest ja lihtsalt imetleda stseeni.

Väga armas oli, kui muidu kogu etenduse ajal väga tõsise näoga laua taga istuv jutustaja tõugu stseeni ajal püüdis vahelduva eduga naeru kinni hoida.

Lugu ise rääkis väärarenguga sündinud tüdrukust, kes leiab võimaluse põgeneda külast, kus teda omaks ei võeta ja ainult kiusatakse. Seal, kus ta uut elu alustab, alustab ta seda iidolina… Püha kuninganna kehastusena. Tal võetakse ära igasugune vabadus, vaatamata sellele, et teda ülistatakse, elu tal ei ole toredam kui orjal. Kuninganna peab olema kõigi oma.

Tekstid olid enamasti kõik väga põnevad ja mõtlemapanevad. Tüdruk oli kinni vanas usus. Ta oli kindel, et endise jumalanna armsaim ei ela kaua. Kuid armunud poiss püüdis teda veenda, et armastus on kõigest tugevam. Võib-olla tüdrukul oli isegi õigus.. Võib-olla peale igakülgset ülistust ta poleks osanud leppida poisi tavalise armastusega ja kõik olekski lõppenud mitte vähem kurvalt, kui lõppes. Võib-olla oli asi mõnes muus hirmus, mis temasse istutati ajaga, mil ta isegi ei võinud emotsioone väljendada.

Kuna lavastaja oli saanud inspiratsiooni päriselus esinevatest traditsioonidest ja rituaalidest, pani see kulmu kortsutama ja mõistma, kui lihtsat ja vaba elu meie siin elame. Ja kõik on kinni enda peas. Tõekspidamistes. Valikutes. Mõtestamises.

Huvitaval kombel ma imestasin, kui meenutasin, et tegu oli esietendusega. Kui välja arvata paar aasia päritoluga inimest publikus, oli kõik kuidagi liiga rahulik ja tavaline.

Lahkusin positiivse emotsiooniga, ehkki mõned tõsised fraasid jäid veel sügavalt sisse kõlama ja nõudma isiklikku lahtimõtestust.

Foto allikas: Eesti Draamateater