Lavastus: Tütarlaps kuldsest läänest
Lavastaja: José Cura
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2 tund 45 minutit
Esietenduse kuupäev: 21. september
Külastuse kuupäev: 25. oktoober
Mu teatriaasta on otsa saamas ja vahetevahel ründavad mind murelikud mõtted järgnevast. Ma ei tea, mida teha. Parim aeg lahata ennast on muidugi etenduste ajal. Olin juba enne publikutooli istumist sügaval sündmuste potentsiaalsetes edasistes arengukeerdkäikudes ja ega istudes ma seal nii lihtsalt välja ei tule.
Kui unustada natukeseks kõik oma maised mured ja kogu usaldusega lasta end kanda võluvatel helivibratsioonidel, võib kogeda täiesti uutmoodi naudingut.. Ma olen seda alles selle aastaga õppinud.
Arvan ka, et kui tetrikohvikutes oleksid menüüs kanepimuffinid näiteks, siis oskaksid palju rohkemad lihtsurelikud nautid kõrget kunsti.
Mina aga uhkusega võin öelda, et oskan vahel nautida ilu ilma igasuguste stimulantideta. Aga selleks peab muidugi vaadeldav tükk ise olema üks piisav stimuleeriv aine.
Märkmikusse kirjutan enamasti abstraktseid mõtteid aga ei midagi otseselt nähtava pildi või kuuldava heli kohta.
Selgelt on siiani silmi ees soojatooniline mehi täis kõrts, kus esimene vaatus toimus. Ja kuigi olin mina hõivatud oma muredega, õnnestus esinejatel olla nii tabav, et tõmbasid mind üsna kiiresti lõplikult endast välja ja keskenduma ja sisse elama oma maailma imeliselt kõlava itaalia keele, ehtsate tunnete ja üldse südantsoojendava atmosfääriga.
Kõrts. Mehed mängivad kaarte. Kõrtsiomanik on ainuke naine küla peale. Loomulikud kõigil isastel jookseb sülg suu äärest. Aga naine on endas kindel ja neid joodikuid ei taha. Küll aga on ta toeks ja armastab neid kõiki kui oma vendasid.
Siin ma olin veel võitlemas oma ja nende maailma vahel ega saanud täpselt aru, mis toimub ei mu peas ega lava peal.
Tekkis mõte saada baaripsühholoogiks. See on selline amet, kus sa oled tegelikult tavaline baaridaam, aga keskmisest enam viitsid kuulata joobes inimeste hala ja neile elutarkusi jagada. Siis saad tippi ka rohkem.
Laval armsa vaatepildi järgi hinnates tundus see olema üks väga täis armastust ameteid.
Armas oli aga ainult selle hetkeni, kui tüübid avastasid, et uustulnuk petab kaardimängus ja otsustasid ta üles puua. Ma poleks selleks valmis. Teda nad loo alguses muidugi üles ei poonud, aga minu tähelepanu oli nüüd küll täies mahus nende juhtida.
Ilusad lauluhääled, mis laulavad itaalia keeles.. mis võiks olla parem?
See, et lugu on puudutav ja omamoodi kõnetav. Kõige rohkem rõõmu pakkus see, et tähelepanu keskpunktis polnud siiski tegelaste armuelu, vaid pigem muud eluliste tunnete aspektid. Näiteks ei hoidnud ma äratundmisnaeru tagasi kui teemaks tuli ajakohane ilmamuutus:
”Kui tuleb talv
Muutub inimene kurvaks
Ja sureb”
Esimene vaatus toimus kõrtsis, teine toimus naise kodus kuskil mägedes. Teise vaatuse lõpu poole läks lava pimedaks, kõik hakkasid plaksutama, aga siis tuli ekraanile teada ”etendus jätkub mõne minuti pärast”. See oli üks väga haruldane kord, kui ma ei olnud kuri, kui etendus pani mu mõtlema et lõpp on käes, aga tegelikult on neil veel midagi öelda.
Täiuslik triller.
Naine mängis oma armastatud mehe elu peale pokkerit mehega, kelle ta friendzone’i pani.
Ma arvan, et selline teater teeb inimese paremaks inimeseks. Sõbralikumaks, lahkemaks, lootusrikkamaks, leebemaks, elurõõmsamaks, andestavamaks, unistavamaks, hoolivamaks. Vähemalt mina nii tundsin.
Aitäh!
Foto allikas: plakatifoto