Lavastus: Ustav süda, sa loodad tühja
Lavastaja: Priit Võigemast
Teater: Nargenfestival
Kestus: 2 tundi
Esietenduse kuupäev: 7. juuli
Külastuse kuupäev: 4. juuli
Ikka ma imestan, kuidas inimesed viitsivad sõita laevaga, loksuda veoautokastis üle saare, et vaadata teatrit ja siis koju tagasi loksuda. Naissaarel mängitud kantaat noorest karjaseneiust ja tema kosilastest püüdis lahutada tublide kontoriinimeste ja muusikasõprade meelt.
Ma hindan muusikat momendis. Nüüd hiljem meenutades hetke, see muusika, mida ma nii imetlesin etendust vaadates ei kanna mitte mingit tähtsust mu mälestuses.
Algus oli paljutõotav: dirigent ja orkester panid pähe valged lokilised parukad, kehastudes seega lammasteks, kes olid melodraamale süütuteks tunnistajateks. Dirigent sekkus ja katkestas muusikat korduvalt, et lisada koomilisi detaile ja ajaloolisi fakte, millega vaatajaid rohkem pardale tõmmata žanris, mis muusikavõõrale inimesele (kes unustas võtta ka kavalehe) ehk muidu raskesti jälgitav ja -hoomatav. Võrdlemisi tore oli dirigenti kuulda vahepeal kommenteerimas, nalju vahele rääkides ja jutustamas näiteks et Valgas käidi kunagi ooperit õppimas – ma mäletasin seda ajaloo tunnist, aga ma ei mäleta nime, mis sellega kaasas käis. Aga etenduse edenedes minu entusiasm vaibus. Ma ei saanud kaasa tõmmatud. Võibolla selle pärast, et ma ei saanud aru, millest lauljad räägivad, sest kantaat esitati itaalia keeles. Hiljem sain aru, et paljud lugesid libreto tõlget kavalehelt. Mul ei olnud kava. Sest ma ei jõua neid igal etendusel osta ja enamasti ei ole seal sisalduv just nii tähtis. Seekord aga jättis minu võimetus aru saada tekstist mulle vaadata ainult lavastusliku poole. Üks küün, kolm näitlejat-lauljat, kammerorkester ja pidev püüe teha nalja seal, kus seda ehk polnudki.
Lauljate osas meeldis mulle eriti Tirsi osatäitja hääl. Püüdes lugu jälgida harjutasin mõttes itaalia keelt ja rõõmustasin iga kord kui mul õnnestus mõni sõna ära tunda. Selline romantiline ja kergemeelne teema aga ei huvita mind eriti. Kuidagi tunnen, et olen sellest välja kasvanud. Ja kui ma oskaksin hinnata muusikalist esitust, siis ehk oskaksin loo enese asemel keskenduda sellele, kuidas seda esitatakse, ehk oskaksin hinnata muusikalisi nüansse, vormivõtteid, jumal teab mida. Aga ma ei oska. Ja nii kukkusin etenduse lõpuks vankrilt maha. Mõtlesin omi mõtteid.
Pingid olid kitsad ja mulle ei meeldi keskel istuda. Minu jalgade loomulik väljapoolsus kannatab kitsadel istekohtadel… ja kui ei kannata, siis kannatavad kõrvalistujad. Nii vajus minu põlv vastu kõrvalistuva võõra meesterahva põlve. Tema jaoks oli see ilmselt ebamugav, sest ta üritas end paar korda kitsamaks ja väiksemaks teha, aga kuna mind see ei häirinud, võtsin muudkui tema arvelt ruumi juurde. Varsti andis ta alla. Miks osad inimesed on juhuslike kontaktide osas nii paranoilised, et pigem liibuvad vastu seina kui taluvad võõrast, anonüümset füüsilist kontakti?
Oma mõtetest äratas mind vaid dirigent, kes taas veimukalt sekkus. Naissaar oli imeilus, paadisõit lubas päikese käes peesitada. Miks siis mitte nautida väikest väljasõitu loodusesse muusikalise vahepalaga.
Foto allikas: plakatifoto