Lavastus: Viimsepäävä läuge
Lavastaja: Merle Jääger
Teater: Lutsu Teater
Kestus: 2 tundi 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 6. juuli
Külastuse kuupäev: 8. juuli
Ma armusin Seto kultuuri paar nädalat tagasi Seto folgil vabatahtlik olles.
Sõites Põlvamaa Lutsu külasse olin veidi hirmul, et pettun, sest ‘’mis nad ikka sellel äärealal teevad, keegi ei elagi seal ju,’’ mõtlesin mina. Ja erakordselt palju kärbseid on neil. Millegi pärast on mul kujunenud eelarvamus, et suveteatrid on meie suve ja keskmist teatrit arvestades loodud inimeste piinamiseks. Olen rahulolevalt üllatunud, kui leian end terve etenduse vältel suurepärases meeleolus, naermas ja nautimas õhkkonda isegi kui päike ei paista.
Mul pole isegi jaksu keerutada ja ümber nurga oma õnnitluste ja rõõmuhõigetega tulla. See oli esimene etendus, mille ajal ma naersin (itsitasin tegelikult, sest ma vist ei julge kõva häälega naerda) kohe südamest ja korralikult. Ma pole siiani aru saanud, kuidas saaks üldistavalt kirjeldada eesti huumorit, kuid seekord oli see miskit mulle lähedasemat. Tõenäoliselt ehk kõnetavate teemade poolest ka.
Avanes väikeküla elu. Välismaa rikkad laaberdavad meesturistid võtsid kaasa küla naised, jättes alles vaid kuri vanamemme ja keti küljes poemüüja Liisi. Naabermaa ALKO4000 pood võttis üle kogu klientuuri. Kõik oli langemas alla mäge, kuni üks küla mees võttis ette ja kirjutas projekti, milles kutsus külla vabatahtlikud naisrobotid Jaapanist, eesmärgiga iivet tõsta. Vabatahtlikel olid omad nõudmised ja ega kõik nii lihtne ei ole. Külas hakkas toimuma puhas jaburus. Seda huumorit ma nimetaks vist külahuumoriks, mis on alati aus ja siiras, asjakohane, terav ja see kord polnud minu arust ka nilbeid liialdusi.
Nagu hiljem välja selgitasin, nende hulgas oli vaid üks professionaalne näitleja Vanemuisest. Teised kõik olid nii tasemel, et vahest niiöelda kutselises teatris ei näe nii hingega mängituid rolle. Üks armas noor blond tüdruk oli küll veidi hirmunud pilguga, aga tema roll oli minimaalne ja kui oleks roll suurem, mind poleks see häirinud. Kogu asi lihtsalt kandis endas nii suur positiivset energiat, et ma ei leidnud võimalust näha puudujääke.
Umbes kaks viiendikku sõnadest olid seto keeles ja ma kurvastasin, kui enamus publikut naeris, sest olin kindel, et see naer oleks ka minu kanda, kui ma teaks, mida ta ütles. Kõik mulle arusaadavad naljad olid tublid. Meeldejäävaim oli situatsioon kõnega e-perearstile, kes patsiendi kurtmise peale, et varem oli ikka parem, elus suhtlus jne, tegi patsiendi üle osavalt nalja, nagu teine oligi tahtnud. Aga naerma panid ka igasugused sõnamängud ja niisama teravad väljaütlemiset ja iroonia.
Kogu imelisele teatrielamusele lisaks läks süda sulama vaheajal, kui söögiplatsi pillimehe juurde kogunenud rahvas laulis ja pidutses.
Foto allikas: plakatifoto