Lavastus: Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad
Lavastaja: Diana Leesalu
Teater: Tallinna Linnateater
Kestus: 3 tundi 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 16. juuni
Külastuse kuupäev: 3. juuli
Ma läksin Piusides täiesti sassi. Ma arvasin, et fännasin Priitu aga tuli välja, et see oli Märt ”Põhjas” ja ”Miljoni vaates”. Ega mind ju tegelikult nimed ei ole huvitanud ja üldse ma sain alles kolmandal juulil teada, et neid on kaks.
Laiamõõtmeliseim lavastus, mida ma siiani näinud olen.
Ilus Linnateatri hoov, kuigi taimekaitsjana ühe kaebuse väljendan kohe ära, et hingelt ärra saada: need lillekesed ei näinud seal üldse õnnelikud välja. Ma küll ei tea, mis allpool liiva toimub ja tõenäoliselt mingit mulda oli neile alla pandud, kuid sellest ei piisanud, ei hoida nende energeetiline tasand toonuses. Pluss nad olid seal kõik nii üksteise otsas. Oleks võinud parem inimesi sõdimise stseenis niimoodi üksteise otsa taplema panna.
Kui aplaus oli lõppenud, kuulsin pealt ühe noore neiu suust nii täpset sõnastust kogu sellele kolmetunnisele istumisele, et ise poleks tulnudki enam nii lühikesele seletusele: ‘’igav aga lahe’’.
Lahe aga igav. Ausõna, täpselt!
Olid küll toredad ja naljakad ja üllatavad momendid, kuid need momendid tundusid mingite kleepsudena. Plaastritena, et teha see suur asi nüüd natuke terviklikumaks ja mitmekülgsemaks.
Ma olin vaimustuses liikumisest ja ruumikasutusest. Näiteks kui venelased sõdima tulid kuskilt vasakust tagumisest nurgast mööda kivitreppe, seejärel võitlused üle terve platsi. Mõned püüdsid põgeneda hoonesse, kuid venelased murdsin ka sinna sisse, põhjustasid tulekahju (tossu tuli igast aknast ja uksest), inimesed ronisid katusele lootuses eluga pääseda, karjusid akendest abi. Imekaunis aadlipreili rünnati rõdul, kuid üllas Gabriel muidugi päästis ta.
Peaaegu nagu filmis.
Aga mulle ei meeldi sellised filmid. Muidugi hea ajalootund minu kasuks, kuid lugu ise ei tõmmanud. Esimesel poolajal olin juba väsinud ja tahtsin kokku kukkuda, et koju saada.
Ilus ja tore ja naljakas ja ajalooline ja romantiline ja nii edasi aga ikka igav.
Foto allikas: Tallinna Linnateater