Lavastus: Miljoni vaade
Autor: Paavo Piik Lavastaja: Elmo Nüganen
Teater: Tallinna Linnateater
Kestus: 2 tundi 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 26. mai
Külastuse kuupäev: 27. juuni
Oleks huvitav uurida, kui palju teeb alateadvus, kui üks sinu töökohaloojatest on järsku ühtlasi ka selle asja autor, mida sa pead peale piinarikast hambaarsti seanssi vaatama minema. Siiani olen ma liigitanud etendusi põhiliselt ‘’meeldib’’ ja ‘’ei meeldi’’ alla. Ma püüan arenedad ja mitte nüüd kohe praegu, aga ajapikku loodan näha oma arvustustes erinevate kihtide/sektorite analüüse eraldi kuid seotuna.. ehk siis olla veidi profesionaalsem aga samaaegselt sama vaba.
‘’SA VÕID ISE ÄRA SURRA KUI SA TAHAD’’
Issand, kellelt need naljad on tulnud? Võttis mult ikka jälle aega mõistmiseks. Kas ma ootan liiga palju või ma võtan kõike liiga tõsiselt? Peaaegu terve esimese poolaja ma kujutasin ette eriversioone sellest, kuidas Paavo situatsioone läbi oma kogemuste on nüüd terviklikuks looks ja naljaks pööranud. Üldse seekord mõtlesin ühe teatritüki formeerumisest erakordselt palju.
Mainitud olgu, et alguses püüdsin end hoida maksimaalselt erapooletuna ning mingil veel kindlaks määramata põhjusel kui on olukord 50/50, eelistan otsida pigem puudujääke kui lohutuslike positiivseid detaile.
Siis tabas mind valgustusvisioon ja ma nägin, kui sobivad iga tegelase naljad tegelikult oma karakteriga on, nende vanuse ja iseloomuga. Mina olen ka neid inimesi kohanud! Ma olen nüüd veel level up… Vaatama peab ikka süvenenult.
‘’Mis kartulisort on?’’
Kartulipannkookide tegemisel (milles mu ema suur meister on) on kartulisort väga oluline. Mäletan aegu, mil läksin turule, sest oli vaja kindlat kartulisorti. Nüüd olen leplikumaks muutunud ja tänapäeval kartulisordid ‘’Rimi’’ ja ‘’Selveri’’ on tõepoolest universaalsed.
Nii armas, et naljaks sai miski, mis võis omal ajal probleeme tekitada, kui õiget kartulisorti polnud… ja nii armas, et tuli nali sellest ajast, milles mina ka juba (peaaegu) iseseisvalt mõtlev indiviid olin.
Muidu tavaliselt kuulen hiljem inimesi jagamas muljeid, et ‘’nojah, noorem põlvkond seda juba ei tea’’.
Tegelaste käitumist oli huvitav jälgida. Kui Pilleriin ja onu sattusid üksinda tundsin juba ära, et naine tehakse nüüd varsti kurjaks olevuseks.
Onul oli korter, mida kõik sugulased hirmsasti tahtsid endale. Lapselapse pruut osutus kõige kavalamaks. Ta sai valelikult salaja onu autogrammi dokumendile, mis kinkis korteri selle pruudi niiöelda äripartnerile. Ja seal edasi läks veel huvitavamaks.
Ruum oli väga ilus. Mina näen ilu lõhutud ja tolmuses toas palju rohkem, kui vanaema elutoa stiilis lavakujunduses. Ruum oli üks ja lai, kuhu mahtusid tipphetkel kõik tegelased, siis kui piinasid vanaisa mentaaltervist tõendava testiga.
Aare-nimeline linnaametnik ajas mind peaaegu iga oma veidrusega naerma. Eriti meditatsiooniga, sest see lihtsalt tabas mind otse – muidu teeme draamat nii palju kui jaksame, aga kui situatsioon meie ümber meid riivamata läheb liiga emotsionaalselt, säilitame maksimaalse rahu.
Ja no muidu vanaisa surnud abikaasa. Kõik tegelased olid imelised ja omapärased ja hästi mängitud.
Foto allikas: Linnateater