Lavastus: Sarah Bernhardt’i viimane suvi
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Teater: Sundown Entertainment
Kestus:  2 tundi
Esietenduse kuupäev: 18. juuni
Külastuse kuupäev: 25. juuni

 

See on täpselt ”no miks küll” liigist. Ma ei keskendunud. Ma jäin vähemalt 5 korda magama. Kui tundsin pea kukkumist ärkasin järsku üles. Kaks tundi vaheajaga keskel kestsid igaviku. See eest sain palju märkmikusse kirjutatud, et lihtustada hiljem blogimine.

Vanem mees ja naine. Tundus, et nad on üks õnnetu abielupaar, kuid siiski oli mees naisele pigem kõigest teenija. Tüüp oli ülemuretsev, tõenäoliselt armunud… sest kuidas ta muidu viitsiks nii nõmeda inimesega nii palju aega ja energiat jagada.
”Maailma silmis on minust saanud vana dehüdratiseeritud sisalik,” ja muud taolised halamised. Mind küll tüütas ta ellusuhtumine. Muidugi võib anda andeks arvestades mingeid kõiki haigusi, mis tal olid. Halb mälu üks neist.

Publiku naeru peale ärkasin ka oma poolunest, lootuses miskit toredat märgata… jälle ebaõnnestumine. Päris palju mõtlesin sellel korral sellest, miks inimesed naeravad kui minul pole üldse naljakas. Kui oleks üksikud ma ei muretseks, aga siis peaaegu terve saal…

Lavaruumi sisustus ja näitemäng ja mingi üldine atmosfäär meenutasid väga ”Öökuningannat”, mille teise poolaja ma magasin algusest lõpuni (see oli esimene kord, kui ma magama jäin. Tõenäoliselt lihtsalt rebel olekust, et siis uhke olla, et olen maganud teatris). Seekord sain siis kinnitust, et see polnud mu mässumeelsus ainult.

Märkmed märkmikust:

  • Ja üldse ma ei saa aru, milleks üles kirjutada naise memuaare, kui ta mõtted oma mälestustest polnud isegi huvitavad. Ja kui see ongi see, mida meile näidata taheti… ma ei tea
  • Kui lood kõlaksid usutavalt, oleks kõik tore. Raamatud & filmid näiteks… kui võrrelda klassikalist draamat teatris ja filmis – siiani on mulle suurim märgatav erinevus see sama usutavus, mida ma muud moodi seletada praegu ei oska.
  • Vähemalt mina pole tavasuhtluses kohanud sellist eneseväljendust: Istub küljega inimese suunas, räägib publikusse aga sellest kuidagi üle, säilitades neljandat seina. Kael on venitatud ja lõug tõstetud veidi üles poole… Aga ta ju oligi näitleja pensionil… Kõik on nii segamini mu peas. Teatris neid kihte eristada on mul veel päris keeruline.
  • Ma saan aru, et ühe teatritüki kallal näeb vaeva suur hulk inimesi. Inimesed on erinevad ja kui mõelda, siis ma võiks isegi ette kujutada, mis kõik võib mõjutada ühe tüki eba- või õnnestumist.
  • Vahel on nii tore aplausi ajal näha, kuidas näitlejad oma vastikutest karakteritest välja tulevad ja kogu mu (juhul kui oli) negatiivne mulje lendab ära ja plaksutan siiralt neile selle tö eest, mida on nad ette kandnud. Eriti kui nemad ise näevad välja rahulolevad ei suuda ma ära hoida naeratust.

Positiivne moment oli küll ka minu jaoks üks. Pitu(?)(Mees) rääkis oma armastusloo. Kuidas ta oli naisega juba peaaegu valmis intiimvahekorda astuma, kuid miski teda peatas (ta oli hästi ebakindel ja kõhn), mille peale ta naine oli öelnud ”Kui selline ongi üks mees siis kuidas üldse on võimalik abielu tõsiselt võtta”. Naersin. Ainuke kord.

 

Foto allikas: plakatifoto