Lavastus: Kuu aega maal
Lavastaja: Filipp Loss
Teater: Vene Teater
Kestus: 3 tundi
Esietenduse kuupäev: 30. mai
Külastuse kuupäev: 22. juuni
Kui keegi veel arvab, et mul on tõenäoliselt nii tore ja et mind koheldakse kui VIP’i, siis juhus sellest korrast pani minu endagi täitsa maa peale mõlema jalaga seisma. Vihmasel päeval jooksin Vene teatrini, et bussist mitte maha jääda, mis viiks etendust vaatama Sagadi mõisasse. Jõudsin lausa 5 minutit enne väljumist. Hakkan suure rõõmuga bussi sisse astuma, uhke sõnumiga, et mul on kutse tavapileti asemel aga ei – mine oota vihma käes.
”Oota veel, võib-olla tuleb keegi pärispiletiga… aga kui koht jääb üle, siis saad ka tulla.”
Ma natuke paanitsesin, sest peale selle, et mul ka siis oli arvustuste kirjutamisega võlakene, nüüd veel on võimalus maha jääda etendusest, mida liiga palju ei mängita, mis tähendaks seda, et peaks graafikut muutma nii, et minu puhkusest peab päevi ära võtma. Kujutasin ette, kuidas ma halaksin telefonitorru Paulile selle ebaõigluse pärast, aga jõudes mõtteni puhkusest, hakkasin pigem plaanima, kuidas kirjutada arvustus etendust vaatamata… Olin just ilusa plaani välja mõelnud, kui mind ikkagi võeti bussi peale.
Aga Vene Teatri peale ma ei oska kurjustada. Olen viimasel ajal seda kuidagi austama hakanud. Suurel määral selle pärast, et piletit võtma minnes ma ei jõua teregi öelda, kui ta suure armsa naeratusega juba ulatab mulle kutse. Aga ka lihtsalt selle pärast, et ta Vene teater on. Vahepeal mõtlen, et mu suhe temasse on nagu emasse. Alati ei taha kuulata ja üldsegi mitte harva, mida ma kuulen/näen meeldib mulle, kuid ka nendel juhtudel teen seda… sest nagu võiks ja peaks.
Etendusest endast:
See oli esimene minu nähtud tükk, mida mängiti täies ulatuses õues ja suurel alal, mitmetasandiliselt. Mõisahoone ise oli vasemal küljel, tegevus toimus selle hoovis. Olulisemaid tegelasi oli umbes seitse. Kõigi iseloomud peened ja haprad, ettevaatlikult väljenduvad.
Natalja Petrovna – mõisa perenaine, noor ilus naine, kes vaevleb tähelepanu vähesusest oma mehe poolt, mis paneb ta ekslema endas ja temale kallide inimeste vahel.
Sellised vene draamad on mulle millegipärast väga meeldinud. Armuviisnurgad + vanamoodne keel, kus paljude sõnade lõpus on s-täht...
Puhas mäng. Ma päris hästi ei mõista, aga tundub, et kui ma ei märka, kui hästi või halvasti keegi mängib, on see meeldivalt vabam variant vaatajale (vähemalt mulle). Annab võimaluse sukelduda loosse endasse ja nautida mängumaailma veidi rohkem seestpoolt, kui mul tavaliselt õnnestub sinna sattuda. Hakkasin igat tegelast võtma kui oma isiklikku tuttavat, mõtlema kaasa, analüüsima ta tundeid ja võimalikke lahendusi… nagu pärisinimesi.
Ja varsti kustus see bussiootamise vihmane emotsioon ära. Õues oli külm ja endiselt natuke vihmane istuda, pleedid olid ära võetud kõik. Mina istusin ja lutsutasin köhaleevendavaid komme ja järsku keegi armas inimene mainis, et “vaata, tal on seal üks liigne pleed”, mainitav inimene kuulis ja ulatas mulle lahkelt tekikese ja minu peas tuli kohe välja päike ja linnud hakkasid õnnelikult laulma, kuigi väliselt jäi kõik samaks. Sellest armsast žestist läks süda nii soojaks, et peaaegu poleks enam pleedi vajagi.
Kolm tundi möödusid kokkuvõttes päris kiiresti. Lugu lahenes üsna ettearvatavalt vene draamadele iseloomulikult ja mina muidugi valasin pisaraid.
- Tatjana Kosmõnina on üks mu lemmikumaid näitlejaid. Vist selle iseloomu pärast, mis tal on läbi paistnud igas rollis (ma olen kindel, et olen teda varem näinud, aga google ei aita mind selle meeldetuletamisel miskipärast). Otsekohene, natuke järsk.
- Kõigil naistel on väga ilusad kleidid! Väga ilusad! Suurepärased kleidid! Kui mul kunagi leidub aega õmblemiseks, tuleb lõpptulemus suuresti inspireeritud etendusest “Kuu aega maal”.
- Väga hea meel oli näha eesti näitlejat rääkimas täitsa arvestatavat vene keelt.
- Kõik karakterid said nii armsaks.
- Tahaks lugeda teost.
- Riietuge soojalt välislavastustele minnes!
Foto allikas: Vene Teater (Nikolai Alhazov)