Lavastus: Vihmapiisad ja kuupaiste
Lavastaja: Heidi Sarapuu
Teater: Varius Teater
Kestus: 1 tundi ja 35 minutit
Esietenduse kuupäev: 10. veebruar
Külastuse kuupäev: 21. mai
Ma hakkasin kartma sellest hetkest, kui vaatasin saalis istuvate armsate inimeste soenguid, mille järgi sain aru, et keskmine publiku vanus on umbes 58. Aga polnud nii hullu midagi.
((Väga) natuke) lavastusest:
Kaks õde said kokku ja rääkisid pikalt sellest, kui imeline on Eesti. Nad mõlemad olid kolinud välismaale ja nüüd peale pikka pausi Eestisse tulnud.
Lihtne vaade mõlema minevikku, läbi mille püüdsin nad paremini mõista ennast. Pean tunnistama, et mind köitis etendus väga vähe ja mul oli huvitavam jälgida inimesi publikus, kes näiteks halvustavalt vaatasid teisi, kes sahistasid või köhisid ja siis väga varsti tegid seda ise.. Lõbustasin ennast, millega suutsin (ja ma olen viimasel ajal istunud vaid viimastesse ridadesse, kui valida saab). Seega ma ei oska täpselt öelda, mis olid nende eesmärgid ja vaated.
Peategelane kõnetas paari aasta tagust mind, millega pakkus mugavat tuge suhestumiseks. Tundus, et ta suurim mure oli see, et ta püüdis kooskõlastada armastust ja eneserealiseerumist, kuid tuli välja, et kuritarvitas esimest teise heaks. Kui oli üldse, mida kuritarvitada.. vähemalt ta arvas, et nii saab.
Kuna midagi uut ja huvitavat ma leida ei suutnud, hakkasin mõtlema oma personaalseid mõtteid. Huvitava avastusena varsti märkasin, kui tihedalt on mu personaalsed mõtted tegeliklt seotud laval toimuvaga. Isegi kui ma olen kindel, et ma ei tea, mis seal toimub. Isegi kui seal toimuv on nii vastumeelne, et ma püüangi personaalseid mõtteid mõelda selleks, et mitte teada mis toimub laval.
Näiteks kui peategelase ja ta uue armastuse vahel toimus kirjavahetus, otsustasin ma (enda arust sõltumatult) meelde tuletada lemmikluuletus sirelitest Marie Underilt ja panna see kirja peast märkmikusse.. ja siis ette kujutada, kuidas ma harjutaksin enesekindlust, eneseväljendus- ja näitlemisoskust tänaval võõrastele inimestele seda esitledes… selleni kahjuks ma ei jõudnudki.
Muusikaline lisa aitas tähelepanu mõneks ajaks tagasi saada. Klaverimäng ja armsad laulukesed ei jätnud mind ka sel korral ükskõikseks.
Foto allikas: Varius teater (plakatifoto)