Lavastus: 12 vihast
Lavastaja: Mart Koldits
Teater: Tartu Uus Teater + Lavakas + Paide Muusika- ja Teatrimaja
Kestus: 3 tundi
Esietenduse kuupäev: 18. mai
Külastuse kuupäev: 22. mai
Kurb, et ma ei oska sellist teatrit nautida. 12 vihast ma pigem loeks. Tundub, et see avaldaks tugevama mõju ja annaks aega seedimiseks ja (kuna ma olen vahel keskendumisprobleemidega pidur) ka aega sisseelamiseks.
19-aastane poiss oli süüdi mõistetud oma isa mõrvas, kuid lõplikult süüdi mõistmiseks oli vaja ühtset arvamust, millest praegu puudus vaid ühe hääl 12-st.
Muidugi pooldasin ma algusest juba seda ühte, kes ei olnud nõus määrama poisile karm karistus lihtsalt selle pärast, et miskit seal tundus ebaloogiline. Ta isegi ei suutnud konkreetselt sõnastada ega teistele seletada oma mõtet, kuid tugevalt seisis oma arvamusel, et asja kallal tuleb veel urgitseda.
Järgmisel hääletusel liitus temaga veel üks. Järgmisel veel üks ja siis veel kaks… ja nii edasi.
Midagi kindlat tõestamata esimene pani teised mõistma, et ei tohi poisi elu ära rikkuda vaid selle pärast, et saaks kiiremini koju või jalgpallimängu vaatama või lihtsalt selle pärast, et ei viitsi tööl olla.
Esimene vaatus venis. Teadmata süžeed ma teadsin (arvasin) umbes, mis kõik juhtuma hakkab. Ma arvasin ära, et lõpuks on kõik ”mitte süüdi” poolt. Muidugi ei viitsinud ma mõelda kõigile pisidetailidele, mis vahepeal välja ilmuvad ning viivad lõpplahenduseni. Alles lõpus mõistsin, kuidas 12 vihast panid mind hindama eelmängu.
Ma kindlasti soovitan vaadata/lugeda seda inimestel, kes näiteks mu palve peale prügi mitte maha visata vastavad ”niikuinii kõik viskavad, ega ma üksi midagi ei muuda,”
Ja prügi on kõige halvem ja kõige kergem näide.
Olen tänulik lavastusele, et see kinnitas ja tuletas meelde, et iga üks loeb. Et tuleb seista ona arvamuse eest (kui sul on õilsad eesmärgid). Et selleks, et jõuda tõeni võib minna suur aeg ja palju energiat, aga kui oled kord võtnud vastutuse – tuleb tõe eest võidelda. Ja ka selle eest olen tänulik, et sain julgust tunda end olulisena ja uskuda, et saan maailma paremaks muuta.
Enne etendust mööda Paidet jalutades olin eksperimendi mõttes otsustanud kõhud täis sööta viiekümnel sääsel. Võimalikele tagajärgedele/kõrvalmõjudele mõtlesin ma juba alles siis, kui pool plaanist oli täide viidud. Alles siis jõudis minuni õudne ettekujutus sellest, kuidas ma saalis kolm tundi istun ja sügelen ja sügan ennast.
Sealt paar sammu edasi – jõudsin järeldusele, et etendus oli siiski päris hea, kui hoidis mu mõtted sügelemisest eemal.
Struktuur oli minu jaoks päris sobiv. Kohe, kui olin ära vajumas, tuli välja uus huvitav detail.. ja kuigi see ei määranud miskit vastassuunas toimima, äratas see mõnusa kaasaelava võidusammu tunde.
Huvitavalt hakkasid välja kooruma tegelaste töövälised iseloomujooned, kuigi seda oleks võinud minu arust natuke edasi arendada ja avalikustada näiteks välja tuua ettekujutluspildid nende lapsepõlvetraumadest, kes kõige vähem sõna võtsid ja pigem erapooletuks jäid ja tähelepanu ei tõmmanud. Sest ”heade” ja ”halbade” omad oleksid liiga etteaimatavad.
Ja sellest sõnastusest edasi oleks huvitav mul endal lahata küsimus, mis oli siis see piir heade ja halbade vahel minu arust ja kui õrn see piir on.
Ilus keelekasutus ja meeldiv tõlge (hindan selle järgi, et kui vähe ma märkasin seda, et miski on üldse tõlgitud ja kuidas see teises keeles kõlaks.
Foto allikas: Maarit Nõmm