LavastusÜks täiesti õnnelik küla
Lavastaja: Anatoli Leduhhovski
Teater: Vene Teater
Kestus: 2 tundi ja 5 minutit
Esietenduse kuupäev: 12. mai
Külastuse kuupäev: 15. mai

 

Lava peal tagaplaanil seisis sinine roheliste laikudega lehm. Sama, mis plakatilgi. Täiesti kindlasti imiteeris see gloobust/maakera, millest täiesti kindlasti oskasin ma järeldada, et pähe hakkavad tulema filosoofiliselt keerulised globaalsed mõtted.

Peategelased Polina ja Mihhejev elavad ühes täiesti õnnelikus külas ümbritsetud küngastest jõe ääres. Elu oli neil kerge ja lõbus: Võis lubada endale pirtsutamist ja mehele minkuga venitamist ja lihtsalt nautimist… kuni tuli sõda. Minu huviorbiidis oli põhiliselt Polina, kes minu kaastundeoskuse järgi kandis kõige raskemat koormat. Kõige raskemat juba lihtsalt selle pärast, et kõik muud algsetest tegelastest surid ära.  Enne sõda olid Polina ja Mihhejev jõudnud lapsed teha ja abielluda. Nüüd tuli Polinal hoolt kanda kahe kiiresti kasvava inimorganismi eest.
Ma neelasin valusalt sülge, kui lehm tuli tappa, et süüa saada. See on minu jaoks läbi aegade kõige valusam moment olnud ajaloolistest filmidest, kui tuleb ära süüa loom, keda on pikalt armastatud.

Polina oli lihtne maatüdruk oma ”tarakanidega” peas. Piisavalt ebastabiilse vaimuga, et ta käitumismustri jälgimine mulle naeratuse tõi, sest olen sellega ise tuttav.
Ka suhtlemis-/vestmisviis oli tal meeldivam. Võiksin öelda, et siiram ja hingestatum, kui üldplaanil. Teine lemmik oli hernehirmutis, kes samuti paistis välja südamliku ja kaasaelava näoilmega.

Lood on alati huvitavad, kuid olen avastanud, et mida vähem emotsiooni ja tähendust loost tunneb vestja ise, seda raskem on mul keskenduda ja huviga kuulata seda. Sel samal põhjusel mõtlen tihti, et päriselu on huvitavam kui teater.

Geniaalsed muusikalised etteasted. Частушки (vene lõbusad rütmikad folk laulukesed) ja sõjameeste tants lõpupoole lisasid irooniliselt lõbusa noodi tervikule, kuigi üldine emotsionaalne surve oli siiski päris raske.

Armastus – Elu – Tõde
Paksult ja suurte tähtedega välja toodud märksõnad märkmikusse, kui mõtlesin tervikule.
Kui lihtne ja keeruline kõik alati on. Ja sõltub ju kõik vaid suhtumisest, kuid kuidas leida see jõud, et suunata õiges suunas.

 

Foto allikas: Vene teater (plakatifoto)