Lavastus: Nastja, Nastja…
Lavastaja: Tatjana Kosmõnina
Teater: Vene Teater
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 28. aprill
Külastuse kuupäev: 5. mai
Atmosfäär oli hirmuäratav. Oma elu jooksul ei ole ma kuigi palju õudusfilme vaadanud, ent laval õnnestus välja näha täpselt selliselt, nagu mu mulje õudukatest oli jäänud. Vaikselt hiiliv hirm minu sees. Valgust vaid piisavalt selleks, et näha seda, mis sind hirmutab. Ma olin õnnelik oma seekordse valikuga istuda tagumises (väikese saali) reas. Ka hiljem järele vaadates oma reaktsioonidele oli see intuitiivselt mõistlik.
Tegelikult õudusfilmi stiilis õudus kadus kohe, kui Maria Malova vestmist alustas. Monoloog kurvast ja valusast. Ema oli ära surnud, kui tütar oli alles 4-aastane. Enne surma oli ema kirjutanud kirju igaks tütre sünnipäevaks kuni 28nda eluaastani (eluaasta, mil ema ise suri). Külmavärinaid tekitava klaverimuusika saatel kanti ette fragmente ühest valulikust elukulgemisest.
Laval oli klaver (Aleksandr Žedeljovi kasutuses) ja tugitool, millele Maria vahepeal pinge maandamiseks maha istus. Mustad seinad olid kaunistatud valge kriidiga – kriipsujukud, sõnad ja Nastja. Ei pea olema psühholoog, et näha kui kurb on laps, kellest tulevad sellised joonistused.
Ta tõenäoliselt süüdistas milleski oma surnud ema.. Ta ei suutnud mõista, kuidas saab soovida ja ja loota ja uskuda, et sinu laps saab olla õnnelik, kui teda keegi raskel eluteel armastusega ei suuna. Keegi kunagi ütles, et mis ei tapa teeb tugevamaks… muidugi.. aga ka nõrgemaks.
Jutustas juhtumitest tema endaga ja tema ümber. Kõik oli nii tume. Mina olen suhtumisega et see kõik on mõtlemine.. ja et oleks võimalik muuta miskitki paremaks muutes oma suhtumist ja vaateid.. aga tema selleni ei jõudnud. Ta viis karmilt ja otsekoheselt traagilisust lõpuni. Vahepeal täiendades tasakaalu irooniliselt lõbusate liigutustega, endal nina otsas must klouni nina.
Emotsionaalsete mõjutegurite struktuur oli ülesehitatud suurepäraselt. Soov avaneda tuli iseenesest, mu mõistus isegi ei huvitunud, kas ma sooviksin end liigutada lasta ja pisaraid valada.. Häbitundega tunnistasin ise endale, et pole kunagi avaldanud huvi selle vastu, kuidas minu ema oma ema surma üle elas olles teismeline. Mina ise teismeline olles tihti ootasin vist miskit suurt.. et keegi õpetaks mulle, kuidas elada. Instinktid olid õnneks paigas aga suhtumisega tekkis probleeme… Igatahes – see etendus oli üks väga vajalik asi minu elus.
Foto allikas: Vene Teater