Lavastus: Aken orkestrimaailma
Lavastaja: Mart Mikk
Teater: RO Estonia
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 4. aprill
Külastuse kuupäev: 5. mai
Kõige meeldivam koht oligi tõenäoliselt rõdu esimene rida, kus minul õnnestus istuda. Algas muusikast pimeduses ja paar minutit ma sain maksimaalselt puhtalt tunda naudingut ja loota, et nii kõik jätkubki, kuni minu rahu rikkusid eredad valgusesähvatused, justkui oleks ma sattunud tehno people ja ma natuke kurvastasid (aga hästi korraks ja hästi natuke).
Varsti ilmus välja Georg Udukübar ja lõbusalt alustas orkestri koostisosade tutvustamist. Peale iga instrumendi nimetamist lasi ta natuke mängijal demonstreerida ka heli. Saime kuulda (vist) igat pilli üksinda kõlamas ja ka koos omaliigilistega (keelpillid, puhkpillid, löökpillid) ja mõned palad hõlmasid erinevaid kombinatsioone.
Ilusaid ja huvitavaim ja meeldejäävaim etteaste oli kandliga. Toolile oli istutatud kaunit kleiti kandev kaunite juustega kaunis naine, tal käes oli kannel. Heli, mida ta sellest välja võlus muutus temaga koos üheks kauniks tervikuks. See heli oli teisest.. paremast maailmast. Ma tahtsin sulgeda silmad, et reisida sellesse paremasse maailma. Õnneks ma seda ei teinud, sest naine oli tooli külge rihmadega kinni tõmmatud ja keerles õhus nagu Kassiopeia.
Hariv formaat on minu silmis alati kõrgel kohal. Mitmel korral tuli silmapilgutusepikkune mälestus kooli muusikatunnist, kus enamasti tuli õpikust lugeda ja meelde jätta, et osata pilli nimetus ja välimus kokku panna. Mitteformaalne haridus teeb elu ilusamaks!
Ma muidu end rumalaks ei pea, aga kui asi teatrit puudutab, tuleb mul tõdeda, et mugavustunde tekitamiseks tuleb eksperimendiväliselt (nt minusugustel inimestel) alustada algusest peale. Lapsena jäid mul lapselavastused nägemata ning nüüd tunnen, kuidas need tunduvad esimese tasemena. Kuigi lastelavastused on tihedamini meeldivamad olnud kui klassikaline draama.
Klassikaline muusika oli mu silmis tihedalt seotud teatriga selles mõttes, et sama moodi istud ja ootan kuni ära lõppeb.. Seega pole ma orkestrivõlusid varem palju avastanud. Sellegi aasta algusest olen süvenenud võrdlemisi vähe. Võib öelda, et ma pole osanud korralikult seda tajuda. See kord hõljusin mööda määramata teekondi ja orkestrimaailma aknaavast kostus võluflööt (nagu trailer filmile) ja tõmbas mu sisemuse oma viisi järgi elama. Kuulsin esimest korda elavas esitluses (küll väikest osa igast, aga siiski) ühel käel loendatav hulk meistriteoseid, mida ma olin juba õnneks selleks ajaks ka varem iseseisvalt avastanud. G. F. Handel’i Lubage mul nutta – G. F. Handel;, Strauss’i Nõnda kõneles Zarathustra; hommikune lugu Edvard Griegilt.. Tahaksin öelda, et olen unistanud kuulda neid elusalt, kuid see poleks päris tõsi.. ma isegi ei ole.. häbitundega pean tõestama, et ma pole eriti mõelnudki selle peale, et võiksin klassikalisi lemmikteoseid elusa muusikana rahvarohkes kohas nautida. Mulle tundub, et avanen kuidagi erilist moodi kui kuulan muusikat mis minu sisse läheb ja viib minust välja niisugust, mida ma ise endas leidnud ei ole. Probleem seisneb selles, et mul puudub piisav enesekindlus, et lubada endal avaneda inimeste ees.. eriti võõraste.. Ma teadsin ja nägin, kuidas ma pole ainuke, kelle hing tantsib ja siis ma tundsin, kuidas kõik tantsib.
Foto allikas: Rahvusooper Estonia