LavastusAinukordsus
Lavastaja: Marie Pullerits ja Maria Uppin
Teater: Eesti Tantsuagentuur
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 5. mai
Külastuse kuupäev: 6. mai

 

Oh neid tantsuetendusi… Iga kord armun uuesti ja aina rohkem oma töössee. Olen juba peaaegu veendunud, et ka oma raha võib teatrikülastustesse panustada.

Nagu ikka, mõelda sellest, mida nemad võibolla tahtsid panna mind mõtlema ma ei oska. Üldiselt mõtlesin uusi igapäeva eluolulisi mõtisklusi. Seda teha on ääretult meeödiv sõnatut kehade, helide ja valguse mängu jälgides.

Nagu ikka, kõik algab vaikusest.
Kehad sisenevad ja väljuvad valguse trajektooril, pakkudes sellega iga korraga aina huvitavamat varjudepaigutust vastasseinal. Kõik 5 keha olid sätitud võimalikult sarnaseks: neutraalsed tumedad ühetoonilised kostüümid ja hobusesabad. Kõik ilusad. Kõik nii sarnased ja kõik nii erinevad… nagu ikka.

Mulle tundus, et etendus vestis lugu (millest ma muidugi aru ei saanud). Olin hakanud mõtlema, et tantsulavastused on abstraktsed ja mõista saab neid täpselt nii palju kui sa elus muidu mõista suudad. See kord aga mulle tundus, et ma tean seda lugu. Meeldiv äratundmine: ma olen ka seda mängu mänginud

Klassikalises mõistes tantsu (vähemalt midagi lähedast sellele) oli no umbes üks kolmandik. Enamasti päris kaootilise mustriga toimetused, kuid vahepeal sünkroniseerus täiesti. Korraks. Ja siis uuesti..
Nagu ka kehad, oli üldine pilt miskit huvitavalt uut ja samas miskit omast ja harjumuspärast.
Nagu hiljem välja lugesin, kõneldi kordusest ehk ainukordsuse vastandist… selle vajalikkusest jne. Selle peale ma ei tulnudki.

Olen ise tihti virisenud, et siin kirjutades päevast päeva igast etendusest, tunnen, kuidas räägin ühte ja sama lihtsalt erineva meloodiaga. Appi,
Kas elu ongi selline? Ei. Lihtsalt mängi ütlevad mulle ehtsad hääled ja ka pähe pandud mõtted.
Seda küll, et enda leidmine etendustes vabastab.
Ta viskas oma jalanõud aknast välja. Ma sosistasin oma kaaslasele täiega mina.

Spontaansed ainukordsused siiski on teema. Ilma selle väikse poisita vastasrõdul oleks kõik palju väiksem. See pani küll meeleldi mõtlema. Huvitav, kui tõenäoline oleks, et nad olekski naabritega kokkuleppinud, et ”kohe, kui me musta kardina eest tõmbame, lasete oma pojakese rõdule. Las teeb mis tahab. Lapsi jälgida meeldib kõigile,”
Ei teagi, kui see oleks nii, kas ma oleks pettunud oma vaimustuses ainukorduses või oleksin ma veel rohkem vaimustuses organiseerimis- ja lavastamisoskustest.

 

Foto allikas: Ainukordsuse FB event