Lavastus:  Puudutada kuud
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Teater: Rakvere Teater
Kestus:  2 tundi ja 50 minutit
Esietenduse kuupäev: 13. aprill
Külastuse kuupäev: 21. aprill

 

Nagu peaaegu alati, saali istudes olid mu mõtted mujal ja väga mitte valmis vastu võtma miskit uut.. vähemalt nii tundus. Ma pole kindel, kuivõrd olen valmis kogu oma pühendumuse panustama etendusse. Üldiselt on mul mugav ja hea.

Algus oli kurvastav ja natuke sünge. Grupp tantsis tuljakit, kuid seda ühte vaest hinge ma märkasin kohe. Ta ei osanud kogeda täisväärtuslikku eneseväljendust läbi selle tantsu. Peategelane – väga armas tüdruk. Temas oli palju kriitilist mõtlemist ja võitlejavaimu, kuid tal polnud piisavalt oskusi, et oma mõtteviis rakendada ja motiveerida oma tantsurhühma. Peagi saime teada ka teise peategelase – esimese vastandi – tausta pealiskaudselt. Ma ei tea, miks mulle meeldib. Ma tahaksin osata tantsida. Poisike jagas õpetusi teemal kuidas vabastada keha pingest ja tantsida vabaduse tantsu. Inspireeriv jutt. Ise ta oskas nii heaks õpetajaks olla tänu oma võitlusele mineviku probleemidega. Tüdruku tädi tundus olevat tüüpilise vastiku tädi-tantsurühmaõpetaja iseloomuga, kuid tegelikult oli ta väga südamlik ja muidugi heatahtlik. Muidugi.. igav ja ka tore, et see kõik nii tihti ettearvatav on, vähemalt lõpeb positiivselt. Huumor oli tädil küll ergutav.

Lavastus tundus mitmekülgne ja tasakaalustatud. Oli piisavalt mõistlikku juttu, probleeme, värve, helisid, liikumist ja armastust. Läbitungivalt mõjutav. Kasulik.

Võibolla mängitaksegi tülitsemist nii halvasti just selle pärast, et neile endale ei meeldi seda emotsiooni omada. Sest ainuke karakter, kes mulle algusest lõpuni ei meeldinud, oli tüdruku ema, kelle iseloom põhineski sellel, et mitte midagi ei ole hästi ja kõik ümberringi on süüdi tema muredes.

Enamus inimesi vaatades ei ole üldse näha, kuidas nad mõistavad. Kas üldse ja kas neile meeldib ja kuidas nad seda vaadates end tunnevad ja kui palju nad üldse süvenenud on. Kõik vaatavad nii tarkade nägudega.  Minust on näha igat muutust. Eriti vaimustust. Ma tahan, et see saaks kaamera peale, sest seda juhtub nii harva, mis teeb momendi väga väärtuslikuks. Oli  endalgi huvitav jälgida, kuidas igavama stseeni ajal vajusin tooli sisse, siis hakkas miskit toimuma, mu nägemistrajektoor põikles peade vahelt. Lõpuks tõmbas mind sisse, ma ajasin selja sirgu ja olin eeskujulik teatrivaataja.

Rakvere teater on praegu mu lemmik istumise koht. Nii laiuses kui pikkuses on kuhu jalgu sirutada, on iseri ruumi laiselda nii, et pea saab puhata seljatoel. Ma nii väärtustan seda info vastuvõtmis protsessi, kui keha, justkui soojenenud sült, tooliga ühte sulandub ja täielikult vabaneb pingest. Siis saab aju nautida heatahtlikku rõhku.

Kokkuvõttes olin kogemusest nii vaimustuses, et tagasiteel Rakverest Tallinnasse istusin kogemata valele rongile (suunaga Narvasse) ja tulles maha järgmises peatuses hääletasin koju pool teed… siis aitas mind välja üks Imeline inimene. Üks väärtuslik mälestus tööpäevast.

 

Foto allikas: Rakvere Teater