Lavastus:  Saade
Lavastaja: Henrik Toompere
Teater: Draamateater
Kestus:  2 tundi ja 45 minutit
Esietenduse kuupäev: 19. aprill
Külastuse kuupäev: 20. aprill

 

Esimest korda jäin ma teatrietendusele hiljaks. Väga vähe, ühe minuti võibolla. Minus elab oletus, et alateadlikult ma tean, mis mulle potentsiaalselt meeldib ja mis mitte. Ise ma püüan meelestada end alati kas neutraalseks (avatud) või positiivseks (vähemalt magada saab kui ei meeldi). Mis aga mõjutab seda tööeelset laiskust? Olen juba mitmel korral märganud, et mida rohkem ma ei viitsi minna tööle, seda vähem mulle seal viibida meeldib.  On ka mõlemat moodi vastupidist juhtunud muidugi, kui ootad head aga ei tule head ja ka kui ootad piinarikast ajaraisku tuleb hoopis miski, mis muudab elu.

See ju pole parem kui kino. Ma päris siiralt tahaksin teada, mida mõtlevad inimesed, kelle arvates on selline mäng ja žanr tore. Alateadlikult ei taha ma sellistesse etendustesse süveneda. Ma tunnen, et kõik, mida ma saaksin kui süveneksin, oleks see negatiivne energia, mida nad näitavad. Mul on ammusest ajast harjumus erinevaid ilusaid vaatepilte loodusest ja (kui olukord väga halb on) ükssarvikutest ette kujutada, kui keegi tahab sunniviisiliselt mulle jagada negatiivsuseid. Mu vaim ja keha ja mõistus üldse ei tundnud vajadust saada seda informatsiooni, mida pakuti. Emotsionaalselt pole seal midagi kaasa tunda, võttes arvesse tegelaste iseloomupuudust ja mingit üldist ebaloomulikku rumalust. Silmad tahtsid väsimusest/tüdimusest tagurpidi minna kui ma nüüd veel avastasin, et olin unustanud kõrvaklapid koju. Ma polnud varem seda proovinud, ent nüüd olen ühe geniaalse idee võrra rikkam. Palun vabandust ette ära, aga kui selline asi peaks veel korduma, ma panen oma positiivsete vaibide muusika mõlemasse kõrva.

Kuidas saavad kõik karakterid nii vastumeelsust tekitavad ja igavad olla. Millalgi keskel üllatusena pidi vist mõjuma see, et üks saatejuhtidest oli armunud teisse. Üllatusena selle pärast, et mõlemad olid naised.

Üks erksamaid hetki oli muna, mis ilmus tagaplaani ekraanile. Tuletas mulle meelde, et peale teatrit ma tahan ilmtingimata poodi minna ja millal kui mitte nüüd on õige aeg ostulisti vormistada.

Vahepeal tundus mulle endalegi, et mõni deemon on mu keha kasutusse võtnud. Asjad hakkasid ise käest kukkuma ja istuda oli nii ebamugav, et iga 5 minutit pidin poosi muutma.

Ma ei saanudki aru, millal toimus mõrv. Kui aus olla, ega mind väga lõpuks see ei vaevanud. Alguses tehti saadet inimestest, kes on vanuses 50+ ja töötud. Kuigi kohtuniku ja sekretäri stseen oli esimene (ja üks ilusamaid. Teine ilusaim oli teine sekretäri ja kohtuniku stseen ja nii edasi. Lihtsalt selle pärast, et mul on suur põhjendamatu armastus Elina Purde vastu) päris pikalt ei suutnud ma mõelda kaasa ja sellestki aru saada, et keegi varsti tapetakse. See, et kaks meest olid omavahel tuttavad läks täiesti kõrvust mööda ja veel kindlasti palju muud. Vahelduva eduga hoidsin pöiald narkarist poisile (lootsin, et ta ei sula ajakirjaniku mesijutu peale ja ei anna informatsiooni).

Ja jällegi, on ju nii tore, kui töö võimaldab harrastada alkoholismi. Ja no mis võimaldab, kohe otseteedpidi suunab, lükkab päris veenvalt ja jõuliselt. Võibolla kui mu ajurakud (ja ka muud elu jätkamiseks vajalikud rakud) surevad, suudan ma kergemini kaasahaaratud olla. Kui poleks töökohustusi, ma kõnniksin esimese vaatuse esimesel poolel juba välja. Kaalun ka võimalust leida endale sobiv kaaslane, keda saaks sarnastes olukordades vaikselt katsuda… kavõi käest. Lihtsalt et tunda, et minu läheduses on veel terveid selgelt mõtlevaid inimesi. Samas (tuletan meelde) mind väga huvitab, mida ja kuidas mõtlevad inimesed, kes naeravad ja on ausalt huvitatud.

Oi, töötab! Mulle hakkas uudishimu pähe ja hetkega olin kõik silmad ja kõrvad. Kes siis tappis Blashi? Aga milleks kõik see, kui huvitav hakkab alles 20 minutit enne lõppu. Ma vajan nõuandeid, kuidas ärkvel püsida sellistes situatsioonides. Ma ei oska mõelda, missugune peaks olema lugu, et selline žanr mulle meelepärane oleks.

Ma tahaksin mõni kord istuda Draamateatri rõdu (kõige lähemal kohal lavale), et oleks võimalikult suur ülevaade inimeste nägudest. Selja tagant vaadates tunduvad kõik olevat nii mõistvad ja kohapealolevad.

Ja nüüd, lõpetades selle nö arvustuse kirjutamise 10 päeva hiljem, ma ei suuda isegi meelde tuletada, millega lugu lõppes.

 

Foto allikas: Eesti Draamateater