Lavastus: Eestlased – erilised inimesed
Lavastaja: Karl Kermes(?)
Teater: POINT
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 27. märts
Külastuse kuupäev: 10. aprill
Poolteist tundi rääkis Peeter Oja eestlaste olemusest. Meie vastandlikest iseloomujoontest, kinnisusest, jonnimisest, individualismist jne. Ma olen neid nalju juba (EV)100 korda kuulnud (millest on vahel veel naljakamaltki räägitud). Minus hoiti täiesti mõttetult mingit pinget terve selle aja, hoiti seda ootust enne naerma pahvatamist (mida ei juhtunudki).
Kõige rohkem ei meeldinud mulle venelaste ja eestlaste võrdlus diivanitagusest vaatenurgat. Igal venelasel pidavat olema viinapudel gaasiballooni taga peidus. See väide tundus veel rumalam, kui ta mainis Läti piiril toimuvat alkoholi sisseostu meie endi kui ka põhjapoolsemate naabrite poolt.
Ma tundsin end vahel päris negatiivse inimesena ja samas ma olin nii õnnelik inimeste üle, kes päriselt südamest kõva häälega naersid. Kas on siis minu huumoritunnetusel midagi viltu (ma kahtlen).. Oli küll paar hetke, kui toimus nali, minu näole ilmus naeratus, aga siis ta läks kuhugi väga metsa täiesti ülepingutades seda sama nalja (mingi liigse hääle ja kehapingutuse saatel) ja ma olin jälle uinumas.
Rohkem tähelepanu sai ta minult, kui hakkas rääkima nö isiklikust kogemusest. Et kui vahepeal hommikul hea tujuga ärkab ja oma tegutsemisi samas tujus jätkab, siis tekib ikka varem või hiljem see hetk, kui hakkad kahtlustama tulevasi õnnetusi tasakaalustamaks seda põhjendamatut head tuju.
Ja siis jälle ta keskendus eestlastel nii, juskui keegi teine maailmas nii ei käituks (kui minule tundub, et enamus neist harjumustest (väljaarvatud enesekindluse puudumine) on õpitud kõigilt ümbritsevatelt. Kevade tulekuga ei saanud mainimata jätta aia-jooga, mis tema sõnu kuulates tundus ka juskui puhtalt eestlaste välja arendatud harjumus. Sinna juurde lisandus mini-rõdu/aknalaua-aia kultuur, mis jällegi minu tutvuste ringkonnas käib suure ülekaaluga venelaste kohta. Isegi neil venelastel, kellel päriselt viinapudelid peidus on, on ikka see väike sibul kuskil klaasis kasvamas.
Kui kokku võtta positiivselt – ma nautisin küll. Tool oli üsna mõnus. Ma istusin esimeses reas, sain laiutada jalgadega. Inimeste naer mõjub mulle ka väga hästi. Vaadata laval niikuinii midagi ei olnud, seega lõdvestusin täiesti. Komplimendina nii palju ka, et täitsa magama ma ei jäänudki. Ju siis vahepeal midagi huvitavat ja uut kõlas.
Foto allikas: Mihkel Uba