Lavastus: Kratt
LavastajaIngmar Jõela
Teater: Tallinna Linnateater/ EMTA lavakunstikooli 28. lend
Kestus: 3 tundi 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 17. märts
Külastuse kuupäev: 12. aprill

 

Ma olin just ärganud pool tundi enne teatrisse jõudmist ja unisus polnud kadunud. Mulle hakkas etendus meeldima sellest hetkest, kui ‘’uus lavastaja’’  karjus oma trupi peale. Karjus nii pingsalt ja kogu hingest, et mitte väga väike ilatilk lendas esireas istuva inimese peale. Arvan, et meeldima hakkas sellepärast, et ma olin pidanud seda etendust järeluinaku jaoks sobivaks. Laval askeldas üks pere söögilaua taga. Mina olin juba poolpikali oma toolis, kui ‘’proov sai läbi’’. Tuli välja, et pere oli hoopis trupp, kellel tööd rahus ei anta teha. Nüüd said nad uue lavastaja.  Lavastaja oma visioonide ja eksperimentidega püüab lavastada oma uue trupiga Kratti.

Eriti esimene vaatus oli väga veniv. Oli küll paar mõnusat natuke pingelisemat hetke (visuaalselt meenub kui kitsepeaga lavameister kastist välja ronis; kõrvu kikitama ajas uue lavastaja katse oma trupile selgeks teha tema põhimõtted ilusate keeruliste sõnade abil). Näitlejad olid kõik piisavalt normid, meelde jäi kolm nägu, see samune poolakas lavameister (oma ’’südametilkadega profülaktika jaoks ja igaveste poola kuulsate teatriinimeste ütlustega), hüperaktiivne helikujundaja (oma Tai reisilugudega ja armsa ebakorrapärasusega) ja muidugi Kratti mängiv väike armas naine, kes algusest peale aimas halba ja püüdis õnnetust eemal hoida hobuseraua ja naeltega kartulite sees.

Venivus muutus eriti ebameeldivaks siis, kui hoiti pikemalt pinges ja ootuses, justkui varsti juhtub midagi väga olulist ja kõikemuutvat, aga midagi ei juhtunudki. Nii mängiti mu tunnetega päris mitu korda, ergutati natuke, kõditati, aga siis jäeti kuhugi õhku iseseisvalt hakkama saama.

‘’Ma tahan unustada, kes ma olen’’ performance oli minu jaoks mõjuvaim hüpnootiline moment. Üldiselt mulle meeldib tants ja laul tuimale tektsile vahelduseks ja siin see töötas väga hästi, kuigi midagi erilist juurde ei andnud. Kui vaid lihtsalt naudingut. Kahjuks suur osa tantsust tundus väga sarnane tervikule, ootuste ja kõige sellega. Ma ei tundnud ega näinud selles energiat. Peo alguse energia oli.

Ja kui nüüd mõelda, siis see peo alguse energia oligi peo alguses.. Ainult, et pidu tugevamat energiat ei näidanud. Küll aga tundsin ma elu. Mulle tuli jälle meelde, kui tore on elu ja kui palju võimalike varjante on võimalik läbi mängida ja kuivõrd imeliselt teater mind selleks inspireerib. Ma pean tõdema, et ei keskendunud maksimaalselt ega viitsinud aru saada ja kaasa tunda kõigele toimuvale, mida ma sugugi ei kahetse isikliku mõju mõttes (sest ma tean, et see tükk mõjutas mind korralikult ja ma umbes tean, miks) aga oleks tahtnud võibolla natuke paremini mõelda kaasa lavastuse ülesehitusele, sest tegelikult oli see väga tore.

Kahju, et see uhke punane kleit takerdus õhu kätte ja ei lendelnud nii, nagu peab.

Lugedes nüüd tagantjärele Krati lavastajate intervjuusid, ma armun nende mõtteviisi. Just seda ma pidasingi silmas ja nüüd ma saan täpselt aru, mida mul vaja oli ja millest ma puudust tundsin. Minu ajukene ju kõigega hakkama ei saa. Praegusest võtan vastu kindla otsuse edaspidi tutvuda näidendi kontseptsiooniga ja lavastajate kommentaariga.

 

Foto allikas: Tallinna Linnateater