Lavastus: Workshop
Lavastaja(idee+teostus ka): Mart Kangro, Juhan Ulfsak, Eero Epner
Teater: Kanuti Gildi SAAL
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 20. veebruar
Külastuse kuupäev: 30. märts
Selline lähenemine on üks mu lemmikuid. Kui oled täiesti sees, kui oled üks kõigega. Vist ma tunnen siis end olulisemana oma kohalolekuga. Justkui ka minu panus oleks oluline kõigele toimuvale. Ma veel ei oska seda sobivalt sõnadesse panna. Tahaks öelda, et kõik, mis pole maksimaalselt klassikaline on see, mis mulle meeldib, aga selles ma pole ka kindel.
Ruumis oli suur laud täis esemeid, mida läheks vaja millegi mitte väga suure ehitamiseks. Laualamp, harilik, saag ja midagi veel. Kolm esinejat ja meie (publik). Esimesest hetkest ma tundsin end mugavalt. Ma jälgisin kõikide inimeste käitumist nii kaua, kuni üks võttis sõna valjemalt ja alustas seda massiivset informeerimist.
Pole minu asi väita, kui vajalik või oluline kõik informatsioon oli. Ma sain teada natuke väga mitmest valdkonnast. Väga huvitav, kuidas peaaegu kõik lõpuks seondus laibast vabanemisega… Kui välja arvata see küsitav osa, oli väga palju vajalikke ja huvitavaid ja niisama lõbustavaid uusi teadmisi.
Selgitasid paari kunstnikku maalimise eelistusi. Mõlemad (vist) elasid tihedates linnades kuid maalisid ainult loodust. Ühel neist ainsaks tänapäevamärgiks olid ühe maali teeäärsed elektripostid.
Detailselt seletades näitasid nad ette mitu praktilist oskust. Näiteks kuidas ehitada kuusepuualust. Õpetasid õiget saagimistehnikat ja sae enda põhimõtteid: saag on painduv kõrvale kuid maksimaalselt jäik saagimistrajektooris, mis ongi see, mis teeb saagimise võimalikult lihtsaks. Ka saagi kuju on äärmiselt oluline (natuke kitseneb otsa suunas). Ma pole veel küll proovinud, kuid olen üsna kindel, et kui võtan ette, olen võimeline sooritama täiusliku ristlõike.
Tõsidusega paralleelselt nad olid imetlusväärselt humoorikad, mis muutis selle infokülluse mõnusalt vastuvõetavaks. Paaril korral saboteeris üks neist olulisema (tõsisema) informatsiooni jagamise oma käiguga, kus ta natuke vaiksemalt seletas ühes nurgas istuvatele inimestele kuidas saunalina siduda. Teisel korral midagi tulemasinast. Ta tegutses mulle piisavalt lähedal ja muidugi oli mul vaja keskenduda igale poole korraga, mis kukkus täiesti läbi. Tulemusena ei saanud ma täpselt aru, mida tema tahtis saavutada ega ka mida need tõsisema info vestjad rääkisid.
Ma olen suur käsitöö armastaja. Väiksest peale viibisin suure osa oma vabast ajast isa juures, kui tema parasjagu midagi ehitamas oli. Seal sain eeskuju, kuid mitte kunagi ei saanud teoreetilisi teadmisi. Mäletan vaid oma vaimustust mõõteriistast, milles oli väike rohelise vedelikuka läbipaistev risttahukas, mille sees ujus üks mull. See asi on horisontaalsuse ja vertikaalsuse mõõtmiseks (olenevalt kus see roheline kastike asub.
Meeldivalt üllatas mind Workshop’i visuaalne effekt. Algusest peale nägi ta välja tavalise lihtsa töötoana kuni hetkeni, kui nad punase valguse sisse lülitasid suunatuna seinale, kus oli valgel paberil punase markeriga kirjas maailma pikim kreeka keelne sõna (kandik kõikvõimalike ingridientidega). Sõna polnud. Sõna kadus ära. Sõna tegelikult lihtsalt samastus paberiga, mis oli nüüd ka punane.
Foto allikas: Kanuti Gildi SAAL