Lavastus: LA H US
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 1 tund 25 minutit
Esietenduse kuupäev: 9. märts
Külastuse kuupäev: 26. märts
Käisin teatris emaga ja mulle tundub, et tema armastava ja toetava õlata oleks kogemus peaaegu… väga halb. Mina liigitan seda stiili tavaliseks. Nagu ema ütles: ‘’Draamat ja probleeme on mul päriselus piisavalt, mis neist veel juurde vaadata.’’ No tõesti. Oli küll midagi ajaloolist ja vahel isegi midagi ilusat aga etenduse lõppedes ma olin äärmiselt õnnelik taaskord, et saab koju. Nagu tööpäevad ikka. Ometi ju ei pea töö meeldiv olema, vähemalt mitte meil.
Ma lootsin, et need riiulid kukuvad pikali etenduse lõpus, mida ei juhtunud. Seega jällegi pool tööd on tehtud mu ootuste poolt. Peale paari minutit alguses, kui tundsin, et midagi suurt mul oodata pole mõtet, olin mõnusalt uinumas emme õlal. Jälgisin ja kuulasin küll nii keskendunult kui oskasin, kuid südamesse mulle miskit sügavale ei roninud.
Kaks sugulast, kes polnud üksteist ammu näinud, olid kinni jäänud Kanadas eestlaste arhiivi. Mees otsis dokumente (vist enda kohta) ja naine niisama närvitses kõrval. Tegelikult… mõlemad niisama närvitsesid. Üks probleemidest sesines selles, et naine kirjutas raamatu, ja mainis seal ka oma rassistist-poliitikust sugulase, mida see üldse ei soovinud. Tegelikult oli neil palju väikseid põhjuseid tülitseda ju sellepärast, et mõlemad tundsid end mahajäetu ja üksikuna. Ma peaaegu läksin närvi, et täiskasvanud inimesed ei suuda omavahel normaalset suhtlust luua (ja see on juba minu probleem).. Siiski mul on valus vaadata, kuidas ma päriselus olen mõistlikum inimene kui mõned tegelased lava peal, kellelt ma kohe kindalsti midagi õppida ei tahaks. Loodan, et kogemata ka külge ei jää. Sest juhtub, et kui kõlab lahedalt, tuleb automaatselt kasutusse.
Taaskord oli see lugu äratundmiseks minust natuke vanematele inimestele. Arvuliselt ei oska öelda, kuid mäletan rangeid reegleid riigikülastamisega seoses näiteks (mitte, et see minulegi ütleks midagi). Tekst oli ka üsna kiire ja kuna ma ei leidnud seoseid endaga, ma ei viitsinud kaasa mõelda.
Arhiivi lugude jutustamisel, visuaalseks toetuseks tulid lavale kaks teist näitlejat. Nemad kandsid iga kord erinevat rolli, iga erineva loo.
Klaveri mäng äratas mu meeled, polnud isegi oluline, kas see oli laiv või salvestus. Minule andis see meloodia rahu, sest rahu oli mul väga vaja vahelduseks sellele lõputule mõttetule pingele. Vahepeal stimuleeris ka valgusemäng. Sealkohal lõpuks tundsin tasakaalustatuse tervikut. Kui kaks nooremat tegelast olid taas ühte ajaloolist hetke kehastamas, tagumised lambid valgustasid lava tagumist poolt siniselt, ja esimest poolt punaselt. Nad mängivalt jooksid ringi püüdes kehade ja näoilmetega valguse vastandeid.
Miski pani mind selga sirgeks ajama ja huvituma toimuvast. Tõenäoliselt huvitama mitte tegevusest endast, vaid lihtsalt meeldivast pehmest keskkonnast mis nüüd laval oli sündinud.
Imestasin, kui jagasin emaga muljeid. Temale meeldis ja ei meeldinud etendus umbes täpselt samast vaatenurgast (tavaliselt meie arvamused üldse ei klapi). Positiivne kogemus sellest korrast on ka olemas. Teater – connecting people.
Foto allikas: Rakvere Teater