Lavastus: Viini veri
Lavastaja: Giorgio Madia
Teater: Teater Vanemuine
Kestus: 3 tundi 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 24. märts
Külastuse kuupäev: 25. märts

 

Rõdu kuuendal real esimene koht –  täpselt nii kaugel, et pani mind mõtlema, kas silmadega tasub üldse süveneda, sest detaile niikuinii ei näe ja teiseks, see on umbes täpselt kaks meetrit seinast, seega mõte, et oleks võimalik vastu seina toetuda ei jätnud mind kahe esimese vaatuse vältel kauemaks kui 5 minutit. So close yet so far… Vahel isegi eelnev füüsiline aktiivsus ei muuda istumist lihtsamaks.

Viini vere operett oli tegelikult väga ilus. Erilist tähelepanu minu poolt teenisid välja kleidid. Kõik eritoonides lillad ja roosad. Nii kohevad, nii elegantsed, nii aristokraatlikud. Kõik piisavalt erinevad, et iga tantsuga nende uurimine oli jälle nauditav. Et minult suurimat austust väljateenida jäi neil puudu omapärast. Need olid piisavalt tavalised ning minusse uusi mõtteid ei eostanud. Ka muusika on ka juba asi omaette, mida tasub jälgida. Kahjuks ma oma positsioonilt ei näinud orkestri tervikut. Hea, et midagigi nägin. Johann Strauss on lahe, kuid jällegi, minu isiklik sisemine süsteem ei tunne, et see oleks miskit täpselt mulle. Samamoodi nagu kogu selle lavastusega. Kui korralikult järele mõelda, oli kõik ilus ja korralikult paigas. Lava oli täidetud piisavalt, et mitte väsitada aga et luua kindel ruumitunnetus (eriti kenad olid sambad, mida kujutasid koonusekujuliselt riputatud üsna hõredad kuldset värvi kinkepaberi või termoteki kortsutatud tükid); liikumine ja kõla oli kõrgelt nauditav; ka huumorit oli sees.

Kongressi jaoks Viinis kohtusid viie riigi esindajad, et taastada kord, kuid kohe algusest saab selgeks, et poliitikaga ei viitsi tegeleda keegi. Kõik tulid nautima muusikat, veini ja tantsu. Tunded on tähtsamad kui töö. Üks põhitegelasi (see oli vist vastuvõttev organisatsioon) üritas küll alguses tegus olla. Pingutas väga, et allkirja saada. Vahepeal ta hingeldas nii vaevunult, et ma võiksin arvata, et ta tuli just suitsupausilt trepist üles jooksnud, aga eelistan mõelda, et see oli lihtsalt hästi mängitud. Ma jäin uskuma.

Minu silmis suurim roll oli valgusel. Terve saal ja lava kumas lavenderi-violetselt. Olin vaimustuses, kuidas hele ruum täitub hoopis teise tujuga stabiilse ebatavalise valgusega. Üsna kiiresti ere lilla valgus hakkas silmi väsitama, mis omakorda lisas nauditavust nende sulgemisele.

Armukolmnurgad ja neli- ja viisnurgad, mis aset leidsid esiplaanil, mind ei huvitanud. Ma ei oska huvituda teatrietendust vaadates liiga tavapärastest käitumismustritest ilma lisanditeta (seletused, lahendused, minu jaoks uued vaatenurgad või lihtsalt midagi, mis aitaks mõtet arendada) kuigi tuleb tõdeda, et just need situatsioonid äratasid alati korraks uudishimu ja kes kellega kellele valetas on mul meeles märkmetetagi. Minu kurvastuseks kõik see kulgemine on mul meeles ainult sildistustega (naine, armuke ja siis staatuse kõrguselt erinevad mehed). Mehi eristasin kergemini algusest juba, aga naised olid kõik ühte nägu ja kujugi poolest äärmiselt sarnased. Nagu kleididki, väga ilusad aga tavalised ja ühesugused.

Natuke peale poolt hakkas valgus muutuma, vahepeal tundus helesinisena ja vahepeal tundus, et värv oli täitsa kadunud. Ma jäin selle käiguga rahule, kuid täieliku tähelepanu see tagasi ei võitnud.

Kuulates teksti  laulmist sain ma aru üsna vähe. Eesti keelseid subtiitreid lugeda oli natuke igav, niisiis leidsin sobiva meelelahutuse – lugesin inglisekeelseid subtiitreid. Õppisin selgeks paar sõna ja see tegevus suutis mind edukalt ärkvel hoida pikemalt.

Üks üsna uus kurb tähelepanek: mida suursugusem teatrihoone, seda rohkem on külaliste seas ebameeldivaid inimesi. Ma oleks tahtnud iseloomustada neid võrreldes mõne räpase loomaga, kuid minu isikliku kogemuse järgi on loomad alati palju meeldivamad. Kõige naljakam on siis, kui üritavad ilusates riietes ja kõrgetel kingadel sirge selja ja uhke näoga kõndida ja mida rohkem nad üritavad, seda naljakamalt koperdavad. Muidugi juhtub koperdamist ka niisama ja minul endalgi isegi täiesti siledal pinnal. Tundub, et inimesed arvavad, et peavad olema natuke sirgemad ja elegantsemad, kui nad tegelikult on ja siis feilivad. Ma usun, et ei pea. Ma usun, et ka suures ja ilusas majas võib tunda end mugavalt pressimata alla oma tõelist olemust.

Kadestan lühemaid inimesi. Neil on toolis palju mugavam istuda. Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja tegin ettepaneku seinaääres istuvatele inimestele minuga koht vahetada, minu suurimaks õnneks nõustus üks armas olend. Viimane vaatus oli puhas nauding. Silmad olid enamus ajast kinni, sest muusika oli imeline, ma tahtsin vaid sellele vahelduseks keskenduda. Võtsin vabalt, lõdvestusin ja nautisin.

 

Foto allikas: Heikki Leis