Lavastus: Plaan T
Autorid: Siim Tõniste, Üüve-Lydia Toompere, Piret Jaaks
Teater: Kanuti Gildi SAAL
Kestus: 70 minutit
Esietenduse kuupäev: 21. märts
Külastuse kuupäev: 24. märts
T-plaani ma ootasin. Graafikus oli kirjas, et siseneda tuleb Kanuti Gildi maja teiselt poolt, ehk Pühavaimu tänavalt. Põnev oli juba siis.
Astusin sisse ja olin uues maailmas. Valges ja väga heledas ruumis paluti mul ette näidata koti ja taskute sisu, sealt välja võtta kõik tuleohtlikud asjad ja vedelikud ja paigutada need kilekotti nagu lennujaamas. Mulle meeldivad need mängud, kus mina saan ka osa võtta. Mul on igav olla lihtsalt pealtvaataja.
Kas sa pead perekonda tähtsaks? Kas sa pead end paremaks, kui teised? Kas oled kunagi kättemaksnud? Nende ja muude sarnaste küsimuste põhjal jaotati publik pooleks, ühed jäid istuma, teised istutati täpselt teisele poole. Üks pool meist olid potentsiaalsed terroristid. Väga huvitav, kuidas jagunemine toimus peaaegu täiesti võrdselt, kuigi tundus, et minuga teisele poole istus paar tükki rohkem. Meie vahel oli suur valge matt, mida mina varsti hakkasin pidama selleks samaks kaubikuks, mis tiirutas ümber inimeste ja millest nad erinevaid fakte välja tõid, kuid kindlasti oli tal veel mitu rolli.
Istudes alguses kõigiga koos, saime jälgida liikuva pildi kujutist valgest kaubikust, mis tiirutas inimeste ümber. Teisel pool oli see sama pilt hägustatud. Huvitav, kas esimesel poolel jäi selgeks? Kaks (näitlejat) treenerit ebaolulise varustusega kostüümides seletasid lahti Valge Kaubiku effekti. Rääkisid palju ja väga huvitavalt. Informatiivselt ja tõepäraselt. Nende väga energeetiline kehakeel ja kõneviis tõmbasid tähelepanu kaasa, mis tundus olevat osa plaanist. Samal ajal kui nad rääkisid näidati hägustatud videomaterjali, millele oli nüüd seletuseks lisatud: ‘’Hägustatud autorendifirmade liidu poolt’’. Kahtlane värk see kõik, mulle ei meeldi mõelda, et ma olen potentsiaalne terrorist. Mõte sellest tugevnes veel enam, kui hägused kaadrid autodest asendusid Lady Gaga mõtetega kurjusest ja vihast. Pingsalt püüdsin neile keskenduda ja lõpuni läbi lugeda, kui samal ajal treenerid siblisid silme ees ja rääkisid palju. Nüüd vähemallt tean kindlalt, et puhtalt keskenduda kahele asjale korraga minul võimalik ei ole, vähemalt mõnes olukorras.
Etendus oli mulle mõjult võimas algusest lõpuni, aga lemmikuim koht oli siiski olemas. Harjutus ‘’Hirmudest vabaks’’ kujutas endast pingutades täielikku lõdvestumist. Nad hüppasid mati peale ja mati vastu ja olid süldid, iga hüppega kogudes aina rohkem hoogu. Ma ei tea, mida see tähendas ja mida võis sümboliseerida, aga see mõjus minule hüpnootiliselt. Varsti hakkas põrkamiste intensiivsus langema ja kui olid nad end tühjaks hüpanud muutusid taas normaalseteks inimesteks. Tõusid püsti ja läksid publiku juurde, kes istus vastas, otsima vabatahtlikku. Vabatahtlik oli leitud ning järgmine hirmudest vabanemise harjutus tundus vähem ohtlik kuid sugugi mitte vähem huvitav. Nimelt nad paigutasid mati külili (risttahukakujuline matt, umbes nagu kõrgushüppajatel vist). Ülemisest äärest tuli tugevalt kinni hoida, võtta hoogu ning matt koos endaga selle peal lükata pikali. Minul läksid silmad särama (kui saan suureks, võtan endale koju sarnase mati). Minu õnneks tulid nad peale esimest edukat katset ka teisele poole, meie poole. Minul ei võtnud palju aega otsustamiseks. Tõstsin tagasihoidlikult käe üsna ruttu.
See polnud nii kerge, kui ma arvasin. Matt oli päris raske. Võtsin kinni ülemisest äärest nii tugevalt kui suutsin, võtsime kolmekesi hoogu ja siis mul läks meelest tõugata. Ma jäin lihtsalt rippuma, natuke kramplik oli tunne. Lootsin, et nemad teevad kõik töö ära mõtlemata sellele, et kui alguses mati pikali olekust küllili tõstmine kolmekesi pani parajalt pingutama, kui sellele lisada minu kaal on neil kahel vist päris raske. Tulin teadvusele ja järgmine kord tõukasin ka. Üks katse veel ebaõnnestus, kuid kolmandaks maandusime matile vastaspoolsele publikule otsavaadates. Võttis paar sekundit enne kui ma kiirustasin püsti tõusma, endal põlved nõrgad ja käed värisevad. Sõnatu olin ka, näitasin ainult kaks rusikast taeva poole sirutavat pöiald ja paanilise naeratusega ‘’AITÄH’’ ja jooksin koha peale istuma. Naeratus ei jätnud mind ka maha rahunedes. Vabanesin hirmudest ja olin vahepeal täiesti enda mõtetes sees, kui juhuslikult pilk peatus vastasistuvatel inimestel, nende väga murelikel nägudel ning ma otsustasin, et peab nüüd natuke näitlejaid ka kuulama. Räägiti terrorirünnakutest, nende mõjust, nendest rääkimisest jne. Olin nüüd ka tõsine ja huvitaval kombel suutsin keskenduda kõigele toimuvale palju paremini pärast hirmudest vabanemist.
Millalgi järsku ilmus välja väike selgeltnägija võimetega tüdruk. Katsus läbi mõned läbipaistvad kilekotid isiklikke asjadega, mis olid riidekonksude otsa riputatud seintele. Rääkis meie hirmudest. ‘’Lennujaamas turvamehi suurte relvadega nähes ei oska mõista, kas on see märk turvalisusest või hoopis tuletab see meelde, et siiski on mida karta, kui on, millele suuremat tähelepanu rakendada.” Ta oli väga usutav ja loomulik ja tundus, et lausa mugav.
Ma väga hindan, kui teatrietendus on natuke rohkem, kui lihtsalt etendus. Plaanis T tundus iga detail olevat läbimõeldud ja eraldi lahti arutatud. Mõnel korral isegi tundsin, et informatsiooni on liiga palju, ent see oli kõik teemakohane ja kui ma nüüd järele mõtlen, ta ei teinud kordagi halba vaid täiendas tervikut. Tõenäoliselt inimestele jäid ka erinevad detailid meelde olenevalt isiklikule huvitatusele ja varasemale kokkupuutele.
Etenduse lõppedes sai tutvuda veelgi rohkem materjaliga, mis kuulus lavastuse juurde. Pildid erinevatest juhtumitest, vaid mõned neist terrori rünnakute tagajärjed. Meile ainti võimalus ära arvata, millised pildid on mille tagajärjed. Laulupeod, peojärgsed maas vedelemised, verised inimesed jne. Kleepsu saime ka, kirjaga ”Kellele on kasulik, et sa kardad?”.
Kõik see ebamugav teema.. Kõnetas, kuigi ma ei oska endiselt seisukohta võtta.. ja endiselt ma pole kindelgi, kas peaks seda tegema. Kõndisin koju rahulikult ja mõtlesin kõigest. Kui palju mina üldse peaksin mõtlema sellele… Jõudsin majani ja valge kaubik seisab ees. See oli väga huvitavalt hirmutav tunne.
Foto allikas: Helen Västrik