Lavastus: Kalevipoeg
Lavastaja: Karl Laumets
Teater: Vanemuine
Kestus: 2 tundi 50 minutit
Esietenduse kuupäev: 10. märts
Külastuse kuupäev: 18. märts
Toimuva vastuvõtmine oleks nii palju nauditavam mugaval toolil. Kolm vaatust. Ma ei olnud teadlik selle kestvusest. Peale teist pausi ma avastasin endas uue töörežiimi, mida ma nüüd nimetan ‘’Elan üle’’-režiimiks. Olen päris kindel, et suure osa ajast pingutasin oma tähelepanu etendusel püsima ainult tänu Kalevipoja kenale näolapile. Üldse ei tasu väsinuna teatrisse minna.
Kalevipojaga olen tuttav niipalju, kui mulle ‘’Kalevipoeg 2.0’’ raamat rääkis, ehk siis süžeega olen tuttav.
Jälgides kostüümidelt plastikuvärvi- ja läikega peegeldust, hakkab oma nahk sügelema ja külmavärinad tulevad peale. Sünteetikas keha ju ei hinga! Eriti kui meenutada Kalevipoja laiahaardelist ujumist läbi mere. Võibolla oli tal palav, aga võibolla ma eksin. Peaasi siiski, et endal hea oleks, mina elan ju üle.
Meeldejäävamad stseenid olid minul puhtalt visuaalsed: 1) kui Linda järsult jalaga vastu maad lõi, nii et väikseks purustatud musta kilekoti tükid tõusid pehmelt õhku ja sama pehmelt langesid (ju siis oli ta raevus millegi pärast), 2) kui Kalevipoeg kuskil soos vist millegi pärast maha kukkus (kes temaga kakles ja kas üldse kakles, ma ei mäleta. Mäletan vaid, kui ilus oli lavatoss rahulikult Kalevipoega sängitades).
Kõrvad said tegelikult ka väga rahuldatud. Ilus, puhas, selge ja ilmekas diktsioon kõik see aeg. Jutustaja kanda oli rohkem kui pool kõigest jutust. Vestis lugu regivärsis nii loomulikult, et peale etendust kõndides koju hakkasin ise peas oma kogemust ja teekonda regilaulu seademaie…
Uus rubriik – lõhnad. Mis erinevaid huvitavaid lõhnu olen ma juba tundnud. Iirisekommid on üks populaarsemaid. Selle järel tulevad igasugused suitsusingid-vorstid, niisamavõileivad, kanapuljongid. Huvitav, et tubakahaisu ei ole märganud. Uus avastus Kalevipoja publikust – atseton. Miks ja kust, ei tea.
Muinasjutt oli igate pidi ilus ja hea. Mainimisväärne on ka valgustus/videokunst. Tagaplaanile juhuslikus järjestuses püstitatud plankudele lasti ilusaid värve, mis suurel määral aitasid mul luua tervikliku pildi sellest, kus tegevused toimuda võiksid. Ujumine läbi mere mõjus mulle hästi (hüpnootiliselt) ja asjaajamine sepapoistega oli lahe. Ühe neist vist raius Kalevipoeg pooleks, võibolla teised ka, sest võlgu ta ju ei tahtnud jääda.
Lemmikstseeni valikut võib seletada kevade tulekuga. Kui kolm metsikut põrgupiigat olid oma maadele meesihu igatsemas, ilmuski Kalevipoeg. Oh, seda õnne ja varsti olidki kõik korraga orgasmi saamas. Pool publikut kihistas naerda. Ülejäänud vist, nagu mina, lihtsalt armsalt muigasid.
Kolmas vaatus koosnes sellest, et ma panin plaani paika, kas jõuan rongi peale või ei jõua, sest kolmas vaatus mu päevakavas ei olnud. Järgmine kord peab ikka selgeks tegema, kui kaua istuma peab. Kui nad palke maha võtma hakkasid, tabas mind meeletu kergendus. Rongi peale ei jõua, aga õhku on küll vaja.
Foto allikas: Gabriela Liivamägi