Lavastus: Prohvet
Lavastaja: Kaija M Kalvet
Teater: Must Kast
Kestus: 2 tundi
Esietenduse kuupäev: 16. märts
Külastuse kuupäev: 17. märts

 

Teatris käimiseks on vaja olla piisavalt füüsiliselt aktiivne, sest nii kahju hakkab, kui etendus on nii keskendumist väärt, aga sina oled väsinud istumisest ja tegeled mugava istepoosi leidmisega ja aina sipled terve etenduse vältel.

Publik oli jaotatud kaheks ja istus kahel pool mängumaad. Huvitav oli vahel visata pilt inimestele, kes istusid teisel pool, jälgida nende reaktsioone. Laval oli viis inimest, puitu ja palju ilusat valgust.

Etendus oli esimestest hetkedest kaasahaarav. Lendoravate ja ahvide kehakujundid ei lasknud pilgul minema pöörata. Ahvide hullumeelseid näoilmeid vaadeldes ma tundsin hirmuärevust, osades vist tajuda nende mõttekäiku. Pilgud olid tõsiselt läbistavad, kuid samal ajal sai tunda nende humoorikus. Lendoravad olid vaatamisväärsus omaette.

Oluline roll oli huumori ja tõsiduse tasakaalustatusel. Ahvid olid miskit kergemat, naljakamat, suurt ajupingutust mittenõudvat enamus ajast. Nemad tulid välja igat uut peatükki kuulutama ning tõsisemat atmosfääri hõrestama.

Tegelaste sortiment oli üldse võimas. Mitu liiki loomi ja mitu liiki inimesi. Tegelikult ma selgelt ei mäleta, keda ma nägin peale ahvide, lendoravate… pingviine mäletan ka. Üks inimeste paar oli peategelasteks. Nad läbisid olulisi otsustelangetamise protsesse, vahel kohtudes kord oma odavate lennukitega reisivate tädidega, kord loomtoiduliste sõpradega ja siis keegi ületarbiv. Iga peatükk eraldi probleem.

Kui roheline valgus kestaks natuke pikemalt ainult rohelisena (oli üks hetk, kui kõik tundus olevat justkui aegluubis), saavutaks vaatepilt suurepärase hüpnootilise efekti, mis mõtlemapanevate teemadega nii hästi sobiks. Kasvõi paar sekunditki pikemalt, et seedida ja settida. Kõige selgemini on mul silme ees siiamaani ahvide näod. Ja ega nad varsti veel ei lähe.

Keskkonda puudutavast teatrist ma niipea ei väsi. Isegi kui tuleb ette mõni igav, ma olen nõus kannatama selle nimel, et võimalikult rohkem inimesi saaks kõnetatud ja mõtlema pandud. Tõesti kahju on, et seekord mu tähelepanu oli häiritud väsinud enesetundest. Kui peaks võimalus tekkima ja keegi näiteks kutsuks, ma läheks meeleldi Prohvetit uuesti vaatama (ma oleks isegi nõus natuke juurde kirjutama, vaatamata sellele, et keskkonna säästmisest olen ma end juba tühjaks rääkinud päriselus, mõjutatuna Prohvetist ja Mitteinimesest).

 

Foto allikas: Ruudu Rahumaru