Lavastus: Viks ja Koba
Lavastaja: Sandra Lange
Teater: Vanemuine
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 3. märts
Külastuse kuupäev: 20. märts
Iga kord teel lasteetendusele olen ma täis hirmu, et ees on ootamas tund täis tüütut igavust laval ja tüütut lobisemist publikus, ent kordagi pole veel mu hirmud tõeks osutunud.
Viks ja koba – kaks vastandit. Esimene korrektses, triigitud, sätitud must-valges riietuses; kammitud punutud soenguga ja noh, esinduslik ühe sõnaga, natuke vastik ka. Teisel – koba, nagu mina neil päevil, kui käed kasvavad mitte sealt, kust tavainimestel – soeng näeks välja parem ilma juusteta, riided nii maitsetult sobitatud kui üldse võimalik, kott jääb ukselingi külge kinni, laua pealt kukuvad kõik asjad järjest maha jne, aga südamest nii avatud ja siiras.. Lapsed naeravad, mina mitte.
Varsti ilmub õpetaja koos ülesannetega lahendamiseks. “See on iseseisev töö,” ütleb õpetaja. Jälgin publikut ja tundub, et nad kõik juba teavad, kui tore see on, kui õpetaja klassist ära läheb ja tööd saab teha “iseseisvalt”, mis pigem tähendab kõige suuremat rühmatööd. Sinnapoole tegevus arenebki. Tuleb välja, et Viks on peast arvutamise ülesannetes palju osavam kui Koba ja kui nuputamisülesannetes. Koba see-eest oskab mõelda ja loominguliselt asjale läheneda, näiteks meisterdades praktilisi ülesannete mudeleid.
Nagu ikka alati, hakkab pihta võistlus: kes on targem ja kiirem? Lugedes ette ülesandeid, panid nad ka minu olukorda, mida pole võimalik vältida. Mind on ka tegelikult lihtne hasarti viia. Arvutused tulid peast välja, aga teo ülesande kirjutasin endalegi paberil lahti. See oli nii armas ja tore ja oh, ma lihtsalt särasin. Terve saal hakkas korraga sumisema ja arutama, kui pikk see puu siis on. Korraks ma küll mõtlesin, et vist on ebaviisakas näitlejate suhtes, aga tundes, kui entusiastlikult nad kaasa elasid ja mõtlesid, ma olin rahul. Näitlejadki ei lasknud end häirida (küllap oskavad nad lastega arvestada) ja tegutsesid rahulikult edasi.
Ülesanne: Tigu alustab oma teekonda otse üles puulatva pühapäeva hommikul. Päeva jooksul roomab ta 4 meetrit, kuid ööga (magades) libiseb kolm meetrit alla. Reede õhtuks on tigu tipus. Küsimus: Kui kõrge on puu?
Lastel tuli arvutamine üsna hästi nagu Viksilgi, kuid nuputamisülesanded vajasid mõlemil nuputamist. Koba oli aga oma meetoditega näidanud kõigile, et kui võtta kätte ja mängida olukord päriselus läbi, on kõik ülesanded palju lihtsamad. Nii otsutaski Viks jätta pirtsutamise, paluda vabandust (läbi kokkusurutud huulte esialgu, kuid lõpuks juba ausalt (selle eest, et oli Koba halvustanud, kuna too koba on)) ja alustada koostööd, mis oli igati õige valik ja viis neid ei millegi muuni kui kontrolltöö eduka valmimiseni.
Foto allikas: Saara-Nette Tõugjas