Lavastus: Ma olen paks!
Lavastaja: Piret Eesmaa koos Auri Jürnaga
Teater: Urban Yogini Õnnelaboratoorium
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 2. märts
Külastuse kuupäev: 16. märts

 

Üsna tavaline jutustatud lugu noorest naisest, kes lasi ühiskonnal end alla suruda. Mõjutatuna “õige” keha vormi ja kaalu mõistest sattus ta täielikku hasarti allavõtmisega. Läbis paljud ebatervislikud etapid püüdlustel “tervisliku” keha poole, olles ise alles laps.

Lugu algaski umbes 12-aastaselt, kui ta esimest korda puutus kokku vastassoo arvamustega naise kehast. “Eit ise on pipar, aga pommid korralikud,” peale mida mõistagi ei osanud ta hästi suhtuda ei vastassugupoolde ega oma enda “pommidesse”, mis nii valel viisil tähelepanu tõmbasid.

Ta näitas end laval kõigi ees nii avatult ja haavatavalt, et minus ei tekkinud kordagi mõtet ega kahtlust, kas see on ikka ta enda kogemus või põhineb erinevatel kogutud juhtumitel. Etendus oli tervenisti isiklik ja emotsionaalne, ning nii ta mõjuski inimestele, kes enda elus sarnaseid olukordi ja mõtteid kogenud on. Läbisime Piretiga terve lühiversiooni tema teekonnast, esimese armumise, perekondlikud situatsioonid, esimese “tõelise” armastuse ja sealt edasi tänase päevani. Mina naeratasin koos paljude teistega.

Oskus vaadata minevikule muigega isegi mõeldes halvemaist hetkedest on väga kasulik. Enesekriitiline iroonia jätab mulje õnnelikumast inimesest, kui ta oli perioodil, mille valust naljatledes räägib.

Lavastus iseenesest on hea näide sellest, kuidas minimaalse varustusega saab meelde jääda – avatus ja ausus, emotsioonid, ühine mure. Tagaplaan oli sätitud armsaks heledaks ja hubaseks toaks, näitlejaga põhiplaanil oli üks väike redel/taburett, mis kehastus ümber kord tooliks, kord kaaluks. Ja muud polnudki vaja, sest esineja energiast piisas kõigile.

Lõpp oli õnnelik, kuid ma ei tundnud emotsionaalset pinge kasvu, mis võib-olla lõpus oleks muutnud tähtsamaks. See pidi kõlama motiveerivalt, kui ta püüdis edastada, kuidas ta jõudis selgusele, et võib vabalt süüa saiakesi ja mitte ülepingutada trenniga ja peab lihtsalt lõpetama omaenda saboteerimise negatiivse suhtumisega. Ma ei jäänud uskuma, ma olen endiselt paks.

Tegelikult oli ta elu ju täiesti tavaline normaalne elu. Enamikul minu tuttavatel noortel naistel on olnud või siianigi on piisavas koguses enesehalvustavaid mõtteid. Ja no olgem ausad, ta ei olnud paks, eriti kui arvesse võtta, et naine on juba sünnitanud. Jalad, ma ütleks, on tal vägagi ilusad. On oluline arvesse võtta täiskasvanud naise ja noore tüdruku keha võrdlemise võimatuse. Ma siiski usun, et keha peab olema tervislik. Kindlasti tohib endale lubada magusat piisavas koguses, kuid ülesöömine on suur probleem ja ei tohi endal lubada mõelda, et kõik probleemid saavad lahendatud kui lihtsalt mõelda positiivselt. Kui oled paksenemas, järelikult pole sinu elurütm päris õige. Tuleb sellega tegeleda, mitte näljutada ennast viies keha veel suuremasse stressi…  Lõpetan nüüd küpsiste söömise ja lähen sörkima.

 

Foto autor: Siim Šeglins/Auri Jürna